Kanep on 13 miljoni eurooplase igakuine lõbu

Neljapäeval avaldatud värske mammutuurimus kanepi tarvitamisest ja kuritarvitamisest Euroopas võtab luubi alla nii Hollandi kanepikohvikud, 1960. aastate Londoni hašišisuitsetajad kui Maroko marihuaanatööstuse.

“Möödunud kuu jooksul on kanepit tarvitanud üle 13 miljoni eurooplase,” kinnitab Euroopa Liidu uimastite ja uimastikasutuse seirekeskuse EMCDDA 700-leheküljeline aruanne. “Hinnanguliselt on seda mõnel eluperioodil proovinud iga viies täiskasvanud eurooplane.”

ÜRO rahvusvahelisel uimastite kuritarvitamise ja salakaubanduse vastasel päeval ilmunud uurimus ei kutsu üles selle niinimetatud pehme uimasti seadustamisele, kuid ei nõua ka tarvitamise karistamist senisest karmimalt.

Kaheköitelise aruande eesmärk on pakkuda usaldusväärset viitematerjali uimastiga Euroopas seonduvaks teadustööks, nagu ka seadusandluse ja poliitika kujundamiseks.

“Kanep on kõige sagedamini tarvitatav illegaalne uimasti Euroopas, kuid põhjustab poliitikute, teadlaste, politseiorganite, professionaalide ja kodanike vahel endiselt lahkarvamusi ja vaidluseid,” teab EMCDDA direktor Wolfgang Goetz. “Seetõttu puutub avalikkus igapäevaselt kokku kanepiteemalise teabevooga, millest osa on hästi põhjendatud, osa aga sõjakas ning ajuti eksitav.”

Aruanne pealkirjaga “Kanepivalimik: globaalsed probleemid ja kohalikud kogemused” on mõeldud kasutamiseks “juhendina, mis kannab selle aine teemaliseks teadustööks, ühiskondlikuks debatiks ja poliitika kujundamiseks vajalikku informatsiooni.”

Esimene köide tutvustab lugejale kanepi ajalugu ja seda, kuidas eri valitsused oma suhtumist sellesse uimastisse muutnud on, kaasa arvatud, kuidas arenesid välja Hollandi kanepikohvikud.

Dokument kaardistab kanepi kasvavat smugeldamist Marokost, kust pärineb 80 protsenti Euroopas konfiskeeritud vaigust, ning heidab pilgu uutele, esilekerkivatele kaubamarsruutidele Taimaalt, Afganistanist, Pakistanist ja Kesk-Aasiast.

Näidatakse ka, kuidas kodus kasvatatud marihuaana osa Euroopa turul on veelgi suurem, eriti Suurbritannias, kus see katab juba 50 protsenti turust.

Nulltolerantsist dekriminaliseerimiseni tõstab dokument teravalt esile erinevuseid ELi riikide vahel, mis tihti kanepiteemal kardinaalselt eri suundades liiguvad.

Portugal dekriminaliseeris kanepitarvitamise 2000. aastal, samal ajal kui Luksemburg leevendas karistust, asendades vabadusekaotuse trahviga. Samas on Taani ja Itaalia seadusi karmistanud ning Hollandki oma kuulsad “kohvipoed” kõvemini pihtide vahele võtnud.

Paljudes uutes liikmesriikides on keskmisest karmimad kanepiseadused, ehkki samas peavad need riigid antud uimastit väiksemaks probleemiks kui vaesust või töötust.

Aruande teine köide annab üldise ülevaate sellistest teemadest nagu kanepitarvitamise mõju tervisele, Euroopa kaasaegsete kanepikasutus-tendentside kirjeldused ning vajadus ravida kanepitarvitamisest tingitud häireid.

Uurimus võrdleb ka kanepigrammi hindu — 1,4 eurost Hispaanias 21,5 euroni Norras — ning lükkab väidetavalt ümber uskumuse, et moodne kanep on kunagisest kangem, nimetades seda vigastele andmetele toetuvaks linnamüüdiks.

Kanepiteemalise monograafiaga on võimalik tutvuda siin.