6.06.’96: startis Eesti tuntuim e-kriminaalasi

1996. aasta 6. juuni on Eesti kirjandus- ja arvutiajalukku jätnud sügava jälje: see oli päev mil Hando Runneli ja Aivo Lõhmuse avalduse põhjal algatas Tartu prokurör Arvi Kungla Kivisildniku vastu kriminaalasja, mille tulemusena järgmisel päeval arreteeriti Kivisildniku arvuti.

Kirjandusloolase Piret Viirese

Soome Tuglase Seltsi kodulehel esitatud kirjelduse järgi

sai lugu alguse järgmistel asjaoludel: 1996. aasta kevadel tegi Sven Kivisildnik Internetti oma kodulehekülje, kus ta muuhulgas avaldas ka 1990. a. kirjutanud teose “Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist”. See seni käsikirjaline teos (tegelikult kirjutatud 1990. aastal rühmitus “Hirohall” erinumbri raames ajakirja “Vikerkaar” jaoks) oli väiksema kirjandushuviliste ringi jaoks juba tuttav.

Laiema lugejaskonna jaoks aktualiseerus ta aga alles läbi Interneti. Teos ise kujutab ennast nn leksikoni paroodiat või kirjanduslikku följetoni. Kivisildnik on võtnud ENSV Kirjanike Liidu liikmete nimekirja ja vaba teadvuse voolu meetodil lisanud iga nime taha iseloomustuseks suvalisi ebatsensuurseid ja obstsöönseid väljendeid. Samas mitte nendega piirdudes, vaid kasutades ka poliitilisi määratlusi, teiste isikute nimesid, juhuslikke ameteid, elukutseid, loomanimetusi.

Kuigi Interneti kasutamine eesti kirjanike hulgas polnud tol ajal eriti lai, äratas mainitud kirjutis Kivisildniku koduleheküljel mõnede Tartu kirjanike hulgas tähelepanu. Asja võtsid eriti teravalt üles tuntud kirjanikud Aivo Lõhmus ja Hando Runnel. Kirjanikud leidsid, et Kivisildniku kirjanike nimekirja näol on tegemist laimava ja solvava aktiga, eriti nende kirjanike suhtes, kes on surnud.

Mõneks päevaks võttis võrguhaldaja Kivisildniku kodulehekülje serverist maha, kuid kuna tõendati, et Interneti suhtes ei saa rakendada mingeid piiranguid, ilmus lehekülg uuesti võrku. Probleem tõstatati teravalt ka mitmel kirjanike koosolekul, kuid otsese lahenduseni ei jõutud.

6. juunil algatati kriminaalasi EV Kriminaalkoodeksi § 129 lg. 2 alusel, mis näeb ette vastutuse laimu levitamise eest paljudele isikutele kättesaadavas vormis. Kriminaalasja käigus konfiskeeris Tartu politsei Sven Kivisildniku ateljeest arvuti, modemi, märkmiku ja diskette. Läbiotsimist korraldanud politseinikud oletasid, et Kivisildnik plaanitseb järjekordset Interneti-solvangut ja konfiskeerimise eesmärgiks oli leida veel kirjanikke alandavaid materjale.

Politsei sekkumisest ühe kirjaniku, mis sest et skandaalse kirjaniku, eraellu ja loominguvabadusse tekkis tõeline meediasündmus. Lugu ületas ajalehtede uudisekünnise ja mitu kuud ilmus lehtedes artikleid ja arvamusi selle skandaali kohta. Kokku puudutas Kivisildnikku ligikaudu 200 artiklit kuni sügiseni välja.

Problemaatiliseks osutus kirjandusteose piiride küsimus, kuni selleni, et kriminaalasja läbi viiv uurija tahtis teha Kirjanike Liidu liikmete hulgas küsitlusi, kas nad tunnevad end Kivisildniku kirjatükist solvatuna. Arvamusi ajakirjanduses oli vastandlikke. Kui valdav enamus leidis, et tegemist on ikkagi sõnavabaduse ja kirjaniku loomingu ahistamisega, leidus ka seisukohavõtte, et skandaliste ja ropendajaid tuleb vaos hoida ja eriti Internetis levitatava suhtes mingi kontroll kehtestada.

Teiselt poolt tegi aga näiteks Eesti PEN-klubi avalduse protestides politsei jõuvõtete vastu. Ja kirjanik Jaan Kaplinski meenutas, et roppuste pärast on kunagi kohtusse kaevatud ka kirjanik Ralf Rond 1920-ndatel. Et aga kaebavad teise kirjaniku peale ametivennad ise, on Eesti oludes pretsedendiks.

Arvuti tagastati Sven Kivisildnikule siiski õige pea. Märkmikud ja disketid märksa hiljem. Kogu kriminaalasi lõpetati kuriteo koosseisu puudumise tõttu kuu aja pärast 1996. aasta juulis.

Kunstiteadlane Heie treier toob oma ingliskeelses ettekandes “The Case of Sven Kivisildnik” välja kogu kaasust läbiva internetile omistatud deemonliku rolli — kirjandusringkondades oli nimetatud kirjatükk levinud juba aastast 1990, kuid jõudmisega internetti 1996 aastal sai see ühekorraga külge eriti suured saba ja sarved, mis Treieri andmetel pani isegi asja uurivad politseinikud kirjandusteadust õppima .

Kivisildnik: Eesti Nõukogude Kirjanike Liit — 1981 aasta seisuga, olulist

Kivisildniku kommentaar toimunud sündmustele:

(:)ühe urruauku kukkunud kohtuasja kronoloogia

Kuupäevi ma ei mäleta ega tahagi mäletada!
Panen rõhu olulisele.

1. Tartu kirjanduslikes ringkondades andis juba pikemat aega tooni Runneli hüsteeriline käitumine.
2. Uurimaks välja, milles on Runneli probleem süvenesime Indrek Särjega vanameistri loomingusse. Analüüsi tulemused vormistsime kirjanduslikuks uurimuseks ja Indrek kandis selle ette Nüpli noorte kirjandusteadlaste üritusel. Tekst ilmus kogumikus “Traditsioon ja pluralism”, seda saab lugeda ka Rein Metsa koduleheküljel
. 3. Nüpli kevadkool kuulutati kirjandusmuuseumis välja ja muude ttekannete kõrval rippus seinal ka “Eesti gayluule järjekordne algus. H.Runnel”; Kivisildnik/Särg.
4. Runnel läks Kirjandusmuuseumisse ja käskis ettekande ära keelata ning pidas — nii vähemalt kirjandusteadlased väidavad — neljatunnise kõne teemal, et ta ei ole homo. Kõne tekitas kuulajates mõningaid kahtlusi ja midagi ära ei keelatud.
5. Järgmisel päeval tegid Aivo Lõhmus ja Hando Runnel politseile avalduse.
6. Sellele järgneval päeval otsis politsei läbi mu ateljee ja korteri ning võttis kaasa märkmikud, hunniku flopikettaid ja arvuti.
7. Lehed kirjutasid selle naeruväärse loo ainetel mitusada lugu.
8. Politsei uuris asja ja lõpetas juhtumi kuriteo kooseisu puudumise tõttu.
9. “Türahiinlane” sai lööksõnaks.
10. Hüsteerikud said vasta mune.