Eesti teaduse algaegade “kümme vaala”
Teadlasi on saja suurkuju seas kokku 20. Otsisin meie seast lahkunud teadustippude hulgast neid, kes oma tööga on olnud vältimatud nii Eesti riigi ülesehitamisel kui ka kogu maailma teaduses. Püüan iseloomustada vaid mõnda murdosa nende erakordsete inimeste tegevusest, sest kõike või olulist osagi ei suudaks esitada küllap suur osa meie seast.
Põlevkivi uurimise teerajaja
Paul Kogerman (1891–1951)
Teerajajana lõi Kogerman 1925. aastal Tartu ülikoolis maailma esimese põlevkivi uurimise labori. Teerajajana saavutas ta Tallinna tehnikaülikooli avamise 1936. aastal. Teerajajana pidas ta Euroopa ülikoolides agaralt loenguid ja viis Eesti põlevkivi ning selle uurimise maailma teadlaste teadvusesse. Põlevkivi päästis Eesti riigikogu liikme ja haridusministri Kogermani Siberi laagrist tagasi oma laborisse. Tema mõju kestab tänini. Tema põlevkivikeemikute koolkond määras suuresti Eesti põlevkiviuuringute suuna ja taseme. “Meie aja tehnika nõuab hästi kvalifitseeritud insenere,” kirjutas ta 70 aasta eest. Nii kirjutatakse tänini.
Kaugete aegade taastaja
Karl Orviku (1903–1981)
Orviku oli esimene, kes taastas pildi kümnete tuhandete aastate taguse aja kliimast siinmail. Ta keskendus kvaternaarile, miljoni aasta eest alanud ja praeguseni kestvale geoloogilisele ajastule. Kvaternaari uurijana tunti teda ka kogu maailma selle ala teadlaste seas. Orviku rajas Eestis settekivimite uurimise, aga ka eluta looduse kaitse. Tänu Orvikule muutus Eestis suhtumine sadade tuhandete aastate vanustesse looduse mälestusmärkidesse. Ta töötas ka koos arheoloogidega ja aitas neil uurida üht Eesti kuulsamat asulapaika, Kunda Lammasmäge.
Rahvuse moelooja monumentaalsus
Jakob Hurt (1839–1907)
Hurt suri küll ammu enne Eesti iseseisvumist, kuid tema töö oli nii vägev, et see pani aluse kogu 20. sajandi Eestile. Tegutsedes saksa kirikuõpetajate ja radikaalsete rahvuslaste veskikivide vahel, avas Hurt ventiili, mille kaudu vallandus ulatuslik rahvaluule kogumine ja vanavara väärtustamine. Ta oli esimene teadlane, kes suutis saavutada sideme laiade rahvahulkadega. Vanavara kogumine läks moodi ja on seda tänapäevani. Just see osa Hurda tööst, mis ta tegi pärast enda olupoliitikast kõrvale tõrjumist, on vapustanud nii Eestit kui ka kogu maailma. Hurda rahvaluulekogud on hiiglaslikud ja nende väärtus saab vaid tõusta.
Geograafia, inimene ja matemaatika
Edgar Kant (1902–1978)
Kanti jaoks oli loodus lai mõiste ja hõlmas ka inimkeskkonda. Kanti uurimus Tartu piirkonna kui tagamaa ja tuumiku organismist oli nii edumeelne, et saavutas Pariisi kaubandusgeograafia seltsi teenetemedali. See oli esimene linnageograafiline uurimus maailmas, kus kasutati matemaatilisi meetodeid. Kant toetas Baltoskandia ideed, väites, et Läänemeri ei lahutanud, vaid liitis — seegi väide oli tol ajal uudne. Maailma teaduses antropoökoloogia rajajal õnnestus Saksa okupatsiooni ajal Tartu ülikooli rektorina kaitsta selle varade väljavedamist.
Mees, kes elab meie suus edasi
Johannes Aavik (1880–1973)
Laip, mõrv, embama. Meil üha uuesti taaskasutatavad sõnad. Need ja veel umbes 200 Aaviku loodud sõnatüve ja i-mitmus on meil suus igapäevase leivana.
Aaviku keeleuuendus oli oma mastaapsuselt maailmas haruldane, eesti keel oli üks vähestest keeltest, kus nii põhjalikku uuendust on ette võetud. Mõni Aaviku keeleuuenduse põhimõte on leidnud rakendust isegi Balkanil ja Prantsusmaal.
Ta lähtus teesist, et keel on tööriist, keel on masin. Ja sestap tuleb keelesse suhtuda aktiivselt. Aavik tegeles kogu kultuuri ja rahvusluse küsimusega. Keel oli talle see nähtus, mille kaudu üldisemate küsimustega hakkama saada. Aavik oli ka kaval, ta propageeris oma keeleuuendust põnevus- ja õuduslugude tõlgete kaudu. Võime Aaviku keelt nautida kas või Agatha Christie kangelase Poirot’ “Herkulese vägitegude” sarja kaudu.
Stalini preemia Vabadussõja majandusülemale
Julius Aamissepp (1883–1950)
Kui räägime “Jõgeva kollasest”, siis peaksime mõtlema Aamissepale. Aamisseppa võib pidada Eesti esimeseks edukaks geneetikuks, kes mõistis kloonimise olulisust ja pärilikkuse üldisi seadusi. Iseõppijana tajus ta hariduse tähtsust ja propageeris sordiaretust talumeestegi seas. Ise aretas ta 43 kartulisorti, 20 hernesorti, 14 õunasorti, sekka juurvilju, marjapõõsaid, pirne, ploome. Aamissepa elu oli kirjum kui tema kartulipõllud. 1905. aastal heideti ta koolist välja ja pandi vangi. Vabadussõja ajal oli ta ülemjuhataja staabis majandusülem. Teise maailmasõja aegse Saksa okupatsiooni ajal kaitses ta Jõgeval oma kartulikollektsiooni, mis oma 1500 sordi ja teisendiga oli maailma suuremaid. Sai selle eest pärast sõda ordeni “Vapra töö eest Suure Isamaasõja ajal”. Vähikindlate kartulisortide eest sai ta 1948. aastal Stalini preemia. Oli ka ENSV Ülemnõukogu liige. Kartul justkui kaitsnuks teda. Ja tema aretatud taimi kasvab Eestis praeguseni.
Hõimuliikumist edendanud teadus
Paul Ariste (1905–1990)
Paul Ariste lähenes möödunud sajandi keskel keeleteadusele edumeelselt ja nüüdisaegselt. Ajal, mil uuriti enamjaolt surnud keeli, avaldas Ariste raamatu “Keelekontaktid”. Oma uuringutes arvestas Ariste keele muutumist, konteksti ja kontakte. Kui laiemale alale hajutatud Ida-Euroopa metsavööndi rahvad ei saanud enam omavahel suhelda, lagunes nende suhteline keeleline ühtsus, selgitas ta. Kontakti lõdvenemine lõi iseseisvad keeled. Ariste rajas Tartus fennougristikakoolkonna ja algatas eesti foneetikateaduse, tema “Eesti keele foneetika” on senini erakordne häälikusüsteemi käsiraamat. Ariste külgetõmbejõud meelitas Tartusse õppima Venemaa soomeugrilasi, tema oli esimene, kes aitas idapoolseid hõimlasi teaduskeskuse loomisel. Ja vadja keele kohta avaldas ta 11 raamatut, põlistades selle nõnda teaduses.
Kahe meetodi ühendaja
Ludvig Puusepp (1875–1942)
Puusepa mastaabiga arstiteadlast pole Eestis teist olnud. Möödunud sajandi alul asutas Puusepp Peterburis maailma esimese neurokirurgia instituudi. 1910. aastal sai temast maailma esimene neurokirurgia professor.
Ta tõusis maailmateadlaseks, kes suutis panna aluse oma koolkonnale ja ühendada närvihaiguste ravi ning kirurgilised meetodid. Kogu elu tegeles ta ka aju uurimisega.
Tema ettepanek võtta närvihaiguste diagnoosimiseks kasutusele röntgentehnika oli oma ajast kümneid aastaid ees.
1920. aastatel kujunes Tartu ülikool tänu Puusepale ainsaks neurokirurgia keskuseks Baltimaades ja eesrindlikuks kogu maailmas. Ta asutas rahvusvahelise neuropatoloogia ajakirja. Paljud Puusepa ideed polnud neil aegadel veel realiseeritavad, need tehti teoks hiljem, nagu ajurõhu mõõtmine Rootsis 1960. aastatel.
Täpne keel tagab täpse teadusmõtte
Pavel Bogovski (1919–2006)
Bogovski pani Eestis aluse põlevkivitoodete kantserogeensuse uurimisele ja eksperimentaalsele onkoloogiale. Ta tegi ka väga palju ära selleks, et eesti arstid saaksid aru üksteise jutust ja et ka patsiendile oleks võimalik eesti keeles tema seisundit seletada.
Ta tõlkis inglise keelest rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni ning lõi 1968. aastal Lyonis rahvusvahelises vähiuuringute keskuses kantserogeenide osakonna. Tänu Bogovskile on nüüdseks täpsemalt teada, millise vähiohuga on põlevkivitööstuses tekkivad ained. Ja tänu temale on meil rikas eestikeelne arstiteaduslik terminoloogia. “Teadusprobleemid on alati ülipõnevad, kuid neist saab juttu teha vaid siis, kui meil on olemas terminoloogia,” kinnitas ta.
Kõiksuse piiride laiendaja
Ernst Öpik (1893–1985)
Öpik oli viimaseid universaalseid astronoome, kelle pilk ja mõte haaras kogu universumi Maast kuni selle kaugemate piirideni. Esimesena tegi ta selgeks, et Andromeeda udukogu asub väljaspool meie galaktikat. Esimesena tõestas ta, et päikesesüsteemi vanus on miljardeid aastaid, mitte lõputu.
Esimesena näitas ta, et Marsil leidub meteoriidikraatreid ja et Veenusel on palav, kuiv ning tolmune atmosfäär. “Kõige parem arvuti on aju,” kinnitas ta. Ta töötas küll üksi, ent mõtles kaasa Eestile. Öpik kõneles pärast Eestist põgenemist: “Eri rahvuste püsimisel maailmas on suur ja sügav mõte: see on mitmekesisuse, originaalsuse ja elujõu allikas, inimsoo arengu tõukejõud. /…/ Pole mitte juhus, et maailma vaimse kultuuri kõrgtipp saavutati pisirahvasteks killustatud Kreekas, ning et praegusaja vaimse kultuuri kandev jõud oli ja ikka veel on arvutuiks rahvusteks killunenud Euroopas.”
