Seda auhinda antakse välja juba aastast 1982 ja Renault on olnud seal suhteliselt edukas. Aasta Sportmudeliks on kuulutatud sellised legendid, kui R5 GT Turbo või Clio Renault Sport. Kuna Aasta Sportmudeliks võib kandideerida näiteks nii 20 tuhat eurot maksev auto kui ka 200 tuhat maksev supersport, siis hinnatakse seal konkursil vaid reaalseid omadusi. Reaalsed omadused on eelkõige sõiduomadused aga ka hind ning autode üldine “olek” ehk filosoofia. Igal sportlikul autol peab olema mingi kindel siht, kuhu ja kellele on see auto mõeldud.
Renault’ Sport valikust osales konkursil teinegi F1-mudel, nimelt Clio. Vabalthingava 200-hobujõulise mootoriga üliraju sportauto sai võistlusel viienda koha. Ka see mudel on LSD-diffriga ja oluliselt jäigema, veel sportlikuma vedrustusega ning maksab Eestis 375 000 krooni. Kui kunagi oli võimalus “tavalise” Sport Clioga Sauga lühikest ringi ajapeale sõita, siis minu parim aeg oli 42 sekundit aga vormelimees Sten Pentus sai ringiga hakkama 41,5 sekundiga. Kui Eesti Open Track top 10 viimane aeg on sõidetud Porsche 911 Carrera S poolt 40,012 sekundit, siis Clio F1 R27’ga võiks esikümnesse küll ennast pressida.
Hind/omadused/otstarbekohane kasutusmugavus on Mégane F1 Team R26 parimad. Teise koha saanud 207 RC on nõrgem (175 Hj) ja aeglasem aga Eestis oluliselt odavam, vaid 310 000 krooni. Kolmandaks jäänud BMW M3 nimi ise ütleb oma omaduste kohta kõik ja on kindlasti kogu seltskonna täiuslikeim auto aga tema hinnanumber on nii arutu, et Eesti esinduse kodulehele pole seda julgetud pannagi. Seitsmekohaline on see kindlasti. Aga selge on ka see, et sportmudelina ringrajal ei ole ta teistest isegi mitte poole parem… kui üldse on parem? Kuid kõigi autodega siit valikust sõidaks ja naudiks iga läbitud ringrajakilomeetrit.
