Arvuteid hakati mängimiseks kasutama niipea, kui neile vähegi avalikum ligipääs tekkis, ehk siis juba 60ndatel aastatel. Esimesed mängud olid muidugi äärmiselt lihtsad. Üheks kõige esimeseks arvutimänguks peetakse 1961. aastal loodud Spacewar!-i, milles kaks mängijat üritasid teineteise kosmoselaeva alla lasta. Järgnevate aastakümnete jooksul täiustusid koos arvutitega ka mängud — kui aus olla, siis sageli hoopis vastupidi, sest järjest parema graafikaga ja reaalsema mängu tarvis läks vaja järjest võimsamat ja paremini varustatud masinat. Arvutimängude turg ja populaarsus on siiani tohutu, kuigi mõningate uuringute andmetel on alates 1999. aastast sel turul toimunud teatav langus. Miks mängida arvutimänge, selgitab vabakutseline ajakirjanik Marko von Oldermann.

Mäng on suure lapse töö Minu esimeseks kogemuseks ja reaalseks kokkupuuteks arvutiga oli kultusmäng Doom, esimene tõsiselt võetav kolmedimensiooniline arvutimäng 90ndatel. Selja taha olid õnneks jäänud igavad 1980-ndate platvormmängud. Kolmedimensioonilise mängu võlu seisnebki selles, et mängur näeb toimuvat läbi peategelase silmade: sina ise jalutad koridorides ringi, raskekuulipildur käes ja määrid pahade ajud seintele laiali. Olin toona alles 13-aastane ja mäletan selgelt, kui isa töö juurde muretseti uus arvutipark. Muidugi ilmusid neisse kibekähku ka arvutimängud. Pärast esimest viietunnist mängu keerasin end samal ööl täie hooga voodist välja: nägin unes enda poole jooksvaid deemoneid, kuid kuna mu kuulipildur oli tühjaks saanud, otsustasin nurga taha pageda. Seda mu magav keha tegigi. Olen ka hiljem mängimist unes näinud, kuid voodist välja pole rohkem lennanud, ilmselt oli see esimese vaimustava kokkupuute tulemus.

256 erineva värvitooniga Doom on tänapäeva samalaadsete mängudega võrreldes siiski suhteliselt algeline. Tunduvalt õnnelikumad on need, kes praegu mängimist alustavad, sest nende esimene kogemus on palju realistlikum. Praegused mängud on oluliselt ilusama graafikaga ja parandatud on ka mängude füüsikat. See pole sugugi väheoluline, kui januned „reaalse” kogemuse järele. Näiteks kui sul on mängus seljas raske seljakott, on palju suurem oht palki mööda oja ületades vette kukkuda kui ilma raskuseta. Hea näide on ka rikošetist põrkuvad kuulid, mis on klass omaette. Enam ei saa end mängus nurga taga turvaliselt tunda.

Täispika loo koos kommentaaride ning hetke kuumimate mängude edetabeliga leiad Muusa septembrinumbrist!