Kontrollimata andmeil süvendati vallikraavi viimati 1982. aastal. Tookord jäid vallikraavi Tallinna värava ja mere poolne sopp süvendamata. Nendes kohtades ongi vallikraavi põhi nähtaval, kirjutab Pärnu Postimees.

Sellegipoolest ei ole asi ainult süvendamises, sest vallikraavi Tallinna värava ja mere poolses sopis ei ole kerkinud ainult mudakiht, vaid ka põhi.

Veel kümmekond aastat tagasi olid kallaste kindlustamiseks paigaldatud kivid vee all, nüüd jäävad need madala veega kuivale ja sopi keskel ei ületa vee sügavus mõnda sentimeetrit.

AS Pärnu Sadama merejaama juhataja Jüri Tensoni seletuse järgi ei saa kuivamist põhjustada vallikraaviga ühenduses oleva Pärnu jõe veetaseme langus.

Vett jääb Tensoni andmeil Pärnu jões tõepoolest iga aastaga vähemaks, kuid jõe veetase sõltub suudmest kuni Sindini merest ja vallikraavi kuivamisega pole sel pistmist.

Mere veetase oli tänavu kevadel keskmiselt kolmkümmend sentimeetrit tavalisest madalam, mis ohtrale sajule vaatamata tõi vallikraavi põhja nähtavale. Kuid merest on veetase sõltunud alati, mitte ainult viimasel kümnel aastal.

Pärnu linnavalitsuse geodeesiateenistuse juhataja Aime Proosi väitel pole vallikraavi kuivamist teaduslikult uuritud ja seetõttu puuduvad nähtuse seletamiseks usaldusväärsed andmed.

Uurimistulemused näitavad, et pärast põhjavee arutu tarbimise lõpetamist on maapind hakanud Pärnu jõekallastel kohati paar-kolm millimeetrit aastas tõusma.

Proosi hinnangul ei ole nii aeglane maapinna kerkimine silmaga jälgitav. Vallikraavi kohal pole vastavaid mõõtmisi ka tehtud.

Tõsiselt võetava seisukoha andmiseks oleks vaja paigaldada vallikraavi kallastele vajumismärgid ja jälgida maapinna liikumist vähemalt kolme aasta vältel.

Praegu on käimas Pärnu jõe kallaste uurimine, kuid vallikraavi see töö ei hõlma. Ainus teaduslikult pädev pidepunkt, mis võib anda kaudsegi vihje vallikraavi kuivamise põhjusele, on Pärnu-aluse maapinna geoloogilised uuringud. Nende kohaselt asub Pärnu liikuva ja väikese kandevõimega viirsavibasseini kohal, mille sügavus ulatub 28 meetrini.

Näiteks jõekallastel, kus niigi ebapüsivat pinnast katab väga õhuke liivakiht, esineb maapinna iseloomu tõttu sageli maapinna tõuse ja vajumisi.