Teadlased on saavutanud märkimisväärseid edusamme kaotatud tekstide lugemisel, kasutades selleks tehisintellekti ja uuenduslikke skaneerimistehnoloogiaid. Üks tähelepanuväärsemaid projekte on seotud Herculaneumi papüürustega – need olid sajandeid olnud loetamatud, sest Vesuuvi vulkaanipurse 79. aastal pKr süütas ja kahjustas neid nii tugevalt, et nende lahtirullimine on füüsiliselt võimatu. Tänu röntgenkiirgusele ja tehisintellektile on teadlastel nüüd võimalik nende papüüruste sisu taaselustada ilma neid kahjustamata.
Üks olulisemaid avastusi on seotud Vesuvius Challenge projektiga, mida juhib teadlane Stephen Parsons. Projekt on toonud esile uued võimalused Herculaneumi raamatukogu taastamiseks, mis sisaldab rohkem kui 1800 papüüruserulli ja mida peetakse ainsaks täielikult säilinud antiikaja raamatukoguks. Papüürused asuvad tänapäeval Bodleiani raamatukogus Oxfordis, Prantsuse Instituudis ja Getty muuseumis Los Angeleses. Aastaid peeti neid liiga habrasteks, et neid avada, kuid nüüd võimaldab uus tehnoloogia neid lugeda ilma füüsilist sekkumist vajamata.
Protsess toimub sünkrotroni abil – see on võimas osakeste kiirendi, mis võimaldab teha ülitäpseid skaneeringuid ja luua papüürustest 3D-rekonstruktsioone. Järgmine samm on nende tekstikihtide eristamine ning seejärel digitaalselt „lahti rullimine“. See on keeruline ülesanne, sest nii papüürused kui ka musta süsiniku baasil tehtud tindijäljed on väga sarnased. Tehisintellekt aitab teadlastel tuvastada mustri ja leida sealt peidetud teksti. Esimesed tulemused on julgustavad – teadlased on veendunud, et kogu papüürus on tihedalt täis kirjutatud ning nende meetod võimaldab selle sisu järk-järgult selgeks teha.
Viimaste aastate läbimurrete hulka kuulub 2024. aastal avastatud tekst, millest suudeti dekodeerida umbes 1000 sõna. See tekst sisaldas huvitavat teavet antiikfilosoof Platonist, sealhulgas teooriat tema võimaliku hauakoha kohta. Tõenäoliselt sisaldavad ka teised papüürused sarnaseid filosoofilisi tekste, kuid nende täielik lugemine nõuab nii teadlaste kui ka arvutitehnoloogia edasist arengut.
Kadunud tekstide taastamine on läbi ajaloo olnud interdistsiplinaarne ülesanne, kus ühendatakse erinevate erialade teadmised. Üks kuulsamaid varasemaid avastusi oli lineaarkirja B dešifreerimine 20. sajandil, kus võtmerolli mängis arhitekt Michael Ventris, kelle tööd täiendas keeleteadlane John Chadwick. Sarnasel põhimõttel toimub ka Herculaneumi papüüruste dekodeerimine, kus tehnoloogia ja klassikaline filoloogia töötavad käsikäes.
Digitaalne „lahtirullimine“ sai alguse 2000. aastatel, kui Brent Seales, Kentucki ülikooli professor, hakkas uurima võimalusi papüüruste virtuaalseks lugemiseks. Esialgu takistas võimsuse piiratus projekti edenemist, kuid 2015. aastal õnnestus tal edukalt dešifreerida käsikiri Iisraeli Ein Gedi sünagoogist. Herculaneumi papüürustega oli aga probleem keerulisem – kui Ein Gedi käsikirjad olid kirjutatud pärgamendile, mida röntgenikiirgus suudab eristada, siis papüürustel olevad süsinikupõhised tindijäljed sulanduvad skaneerimisel taustaga kokku.
Seales leidis lahenduse tehisintellektist ja 2022. aastal algatati Vesuvius Challenge, millele andsid hoogu suured investeeringud Silicon Valleyst. Projekti rahastamisel osalesid endine GitHubi tegevjuht Nat Friedman ja teised investorid, kes kogusid kokku üle 1 miljoni dollari. Konkursi raames jagati osalejatele kõrge eraldusvõimega papüüruste skaneeringuid ning nende ülesanne oli luua masinõppe algoritme, mis suudaksid eristada teksti taustast.
Tulemused pole lasknud end kaua oodata. 2024. aasta kevadel suutis rahvusvaheline üliõpilaste meeskond tuvastada papüürustel umbes 2000 vana-kreeka tähte, teenides selle eest 700 000 dollari suuruse auhinna. Enamik konkursi osalejaid ei valda ise vanakreeka keelt, mistõttu edastatakse tulemused papüroloogidele, kes hindavad ja tõlgendavad saadud teksti.
See projekt on näide sellest, kuidas tänapäevased tehnoloogiad suudavad päästa kadunud peetud antiiktekste ning avada uusi teadmisi iidsete tsivilisatsioonide kohta. Herculaneumi papüüruste dekodeerimine võib viia suurte avastusteni antiikfilosoofias ja ajaloos ning tänu tehisintellektile ja tipptasemel skaneerimistehnoloogiatele on lootus, et peagi saame lugeda terveid tekste, mis on olnud peidetud ligi 2000 aastat.
