Meretuuleenergia arendusinsener: kui teha midagi hästi, eriti inseneeriavaldkonnas, on võimalik saavutada reaalseid ja mõõdetavaid tulemusi
(19)
Laupäeval eetris olnud teadusvõistluse „Rakett69“ saate üheks külaliskohtunikuks oli Enefit Greeni meretuuleenergia arendusinsener Erik Iida, kes lisaks tööle õpib Taani Tehnikaülikooli tuuleenergeetika magistriprogrammis. Olles teiste kohtunikega võrreldes ise veel koolipingis mõistis ta hästi osalejate lähenemist ülesannetele.
Milliseid teadmisi ja kogemusi tõite oma igapäevatööst „Rakett69“ külaliskohtuniku rolli?
Erinevalt teistest kohtunikest meie saates olen mina veel tudeng. Lõpetasin mitte liiga kaua aega tagasi gümnaasiumi, kus võistlejad praegu õpivad. Tänu sellele mõistsin paremini osalejate vahel kujunenud dünaamikat ning seda, miks nad lahenduste leidmiseks just valitud meetodite kasuks otsustasid. Võrreldes ülikooliga on gümnaasiumis üldiselt vähem rühmatöid, mis on juurutanud ka õpilastes individuaalset lähenemist.
Kas saates osalejate lahendused või lähenemised üllatasid teid millegi poolest?
Mind üllatas, kui palju energiat suunati omavahelisele suhtlemisele, samal ajal ei pööratud tähelepanu tööjaotusele. Kõik noored, kes osalesid, oleksid kindlasti olnud võimelised ülesanded edukalt lahendama, kuid võistluse ajal oli näha palju segadust. Ajahätta satuti just see tõttu, et alguses ei suudetud paika saada tööjaotust, päris palju tehti sarnaseid tegevusi paralleelselt. Lisaks kulutati liiga palju aega aruteludele, kelle lahendus võiks olla kõige parem.
Kuidas sündisid saates olnud ülesanded?
Need sündisid koostöös ekspertidega. Aitasime saate teadustoimetusel välja töötada ülesanded, mis kajastaksid akuutseid väljakutseid energiasüsteemides – näiteks kuidas lahendada elektrituuliku, salvestuse ja elektritarbija koostoime küsimusi. Teadustoimetus täiustas ülesannet väikeste muudatustega ning lõi spetsiaalse testpingi selle läbiviimiseks. Tulemuseks oli eluline ja tehniliselt huvitav ülesanne, mis põhines konkreetse energiajuhtimise stsenaariumi lahendamisel.
Millal teil tekkis esmakordselt huvi inseneriteaduste vastu? Kas see huvi kasvas välja mõnest kooliprojektist või erilisest õpetajast?
Kuigi olen olnud koolitöödega alati väga kohusetundlik, siis juba põhikoolis mõistsin, et humanitaarained ei ole mu lemmikud. Minu arvates on keeruline õppida midagi, mille aluseks on vaid inimestevaheline kokkulepe. Enim pakkusid mulle huvi valdkonnad, mis ammutavad inspiratsiooni loodusest – matemaatika, füüsika, keemia – teadused, mis põhinevad loodusseadustel ja vaatlustel.
Seitsmeaastaselt hakkasin ma tegelema võistluspurjetamisega. Igal võistlejal on oma paat, mille eest tuleb täielikult vastutada – ehitada, hooldada, tuleb teha täiendusi, et muuta see kiiremaks ja tõhusamaks. Avastasin, et kui teha midagi hästi, eriti inseneeriavaldkonnas, on võimalik saavutada reaalseid ja mõõdetavaid tulemusi.
Kas teie kooliaeg andis teile piisavalt praktilisi võimalusi oma huvide avastamiseks ja arendamiseks?
Seitsmendas klassis läksin õppima Gustav Adolfi Gümnaasiumi reaal- ja loodusteaduste suunda, kus nimetatud valdkondadele pöörati keskmisest rohkem tähelepanu. Kooliaeg mängis suurt rolli minu huvide kujunemisel. GAG´is oli hästi varustatud arvutiklass, kus saime tegeleda robootikaga ning kasutada 3D-printereid. Lisaks olid õpetajad väga toetavad – nad julgustasid meid tegelema oma huvidega ja suunasid, kui seda vajasime. Kui praegu käin koolides loenguid pidamas, siis näen, et olukord aina pareneb. Rohkem näeb tehnoloogilisi vahendeid ja võimalusi enesearenguks. Ühiskondlikul tasandil diskuteeritakse aina enam reaalvaldkondade üle, millest tulenevalt suureneb ka noorte huvi. Arvan, et inseneri- ja reaalteaduste haridus liigub õiges suunas.
Milline oli teie lemmikaine koolis ja miks? Kas see mõjutas teie edasisi valikuid?
Mu lemmikaine koolis oli kindlasti füüsika. Füüsikas on kindlad reeglid, mis põhinevad loodusseadustel, humanitaarainetes seevastu võivad reeglid olla kohati suhtelised. GAG´is oli mul väga hea õpetaja Erkki Soikka, kes andis paralleelselt ka ülikoolis loenguid, seega suhtus ta õpilastesse kui noortesse täiskasvanutesse. Ma olen alati väga austanud õppejõude, kes suhtuvad noortesse kui endaga võrdsetesse. Mäletan selgelt, kui jagasin temaga mõtet asuda ülikooli energeetikat õppima, ta vastas: „Energeetika on väga kõva valdkond.“ Ma ei olnud päris kindel, mida see tollel hetkel tähendas, aga täna jagan temaga sama mõtet: energeetika on tõesti kõva valdkond.
Kuidas täpsemalt kujunes ülikooli erialavalik ja mis seda veel mõjutasid?
Teadsin, et pärast gümnaasiumit tahan jätkata Eestis ülikoolis, sest sel ajal tegelesin võistlustasemel lohesurfiga. Soovisin jätkata maksimaalselt treenimise ja võistlemisega. Seega tegin ma Tallinnas pakutavatest insenerierialadest nimekirja ning kõige huvitavamaks osutus just energeetika. Nii ma läksingi Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetika ja mehhatroonika eriala õppima.
Miks otsustasite seejärel minna Taani õppima?
Bakalaureuse esimesel aastal oli meil tuuleenergeetika-teemaline külalisloeng. Seda andis tookord endine Enefit Greeni tuulenergia valdkonnajuht Lauri Ulm. Mul lõi pirn põlema, sain aru, et tuuleenergia on loogiline puutepunkt mu senise hobi ja hariduse vahel. Kaks aastat hiljem, kui olin bakalaureusekaardi võrra rikkam, tundus ainuõige valik minna Taani Tehnikaülikooli tuuleenergeetikat edasi õppima. Tuuleenergia on Taanis olulisel kohal, tuuleenergia osakaal riigi energiasüsteemis on seal maailma kõige suurem. 1991. aastal püstitati Taanis maailma kõige esimene meretuulepark, tänaseni asuvad seal valdkonna suurimad ettevõtted. Lisaks on Taani Tehnikaülikool üks väheseid kõrgkoole Euroopas, mis pakub tuuleenergia erialal magistriprogrammi.
Millised on olnud kõige suuremad väljakutsed ja õppetunnid, millega Taanis õppides olete silmitsi seisnud?
Taanis on loengud väga praktilised. Kui Eestis ülikoolis käies oli mul kotis alati kaasas pastakas ja vihik (või tahvelarvuti), siis Taanis käiakse loengus sülearvutiga. Teooria omandamisel on fookus pandud teadmiste rakendamisele programmeerimise ja projektiõppe kaudu. See on mõlema riigi kõrghariduse suur vahe, ma ei oodanud, et siin on nii kõrge programmeerimise ja matemaatika tase. Kahtlemata on need oskused viinud mind täna nii akadeemiliselt kui professionaalselt palju edasi. Olen väga kiiresti arenenud programmeerimises, eelkõige Python keeles, seda kasutan peaaegu igas aines. Suur eelis on ka see, et Taanis saavad tudengid valida endale meelepärase programmeerimiskeele, sellised võimalused teevad õppe paindlikuks.
Millised on teie peamised ülesanded ja vastutusvaldkonnad Enefit Greenis?
Minu peamised ülesanded on tegeleda Enefit Greeni meretuuleprojektide tehnilise arendamisega. Ma korraldan erinevaid uuringuid, viin läbi projekteerimistöid ja planeerin strateegilist tegevust. See kõik aitab saada sisendinformatsiooni meretuuleparkide edasiseks projekteerimiseks. Samuti on minu töö juures oluline käia kaasas tehnoloogia arenguga ja suhelda rahvusvaheliste ettevõtetega, et valida parim tehnoloogia Enefit Greeni meretuuleparkides kasutamiseks.
Miks teile teie amet meeldib, miks see oluline on?
Mulle meeldib väga see, et ma saan tegeleda millegi erakordsega, millegagi, mida ei ole Eestis ja ka Baltikumis varem tehtud. Tegemist on väga kiiresti areneva valdkonnaga. Meretuuleenergeetika on väga rahvusvaheline eriala, spetsiifilise oskusbaasiga. Mul on võimalus suhelda valdkonna juhtivate ekspertidega, et tuua Eestisse parimaid maailmapraktikaid. Kogu see valdkond tohutult põnev ja pakub meeletuid võimalusi isiklikuks arenguks.
Milliseid oskusi või omadusi peab teie hinnangul omama edukas insener meretuuleenergia valdkonnas?
Väga oluline on hea analüüsivõime. Enefit Greenil on täna arenduses kaks meretuulepargi projekti Liivi lahes ja Loode-Eestis. Kuid esimesena nimetatud arendusfaasis on kindlasti väga oluline analüütiline mõtlemine, lai silmaring ning hea kontaktivõrgustik, see aitab olla kursis parimate meetoditega. Kindlasti on ka võtmesõnad programmeerimine, mudeldamine, stsenaariumite analüüs ja inimestega suhtlemine.
Kuidas näete meretuuleenergia rolli Eesti ja maailma energiaturul lähikümnenditel?
Meretuuleenergeetika on väga atraktiivne. See võimaldab suures koguses taastuvelektrit toota piirkondades, kus ei ole võimalik rakendada teisi jätkusuutlikuid energiatehnoloogiaid. Piirkondades, kus ei ole piisavalt kasutatavat maa-ala või soovi seda kasutada, on see praktiliselt ainukene viis, kuidas suurendada taastuvelektri tootmist. Tuuleenergeetikat esindav organisatsioon WindEurope prognoosib, et aastal 2030 paigaldatakse Euroopas merel rohkem tuulenergia võimsusi kui maismaale.
Mida soovitaksite noortele, kes kaaluvad inseneriteaduste õppimist, kuid pole selles kindlad?
Kui mul see otsus langetada tuli, siis ma ei olnud päris kindel oma valikutes. Teadsin suunda, milleks olid reaalteadused. Matemaatika või füüsika tundus liiga kuiv, ma lootsin oma erialas näha rohkem paralleele päriseluga. Esimesena panin paika, millises riigis soovin kõrghariduse saada, seejärel koostasin nimekirja huvitavatest erialadest. Edasi hakkasid valikut kitsendama võimalikud karjäärivõimalused ja millised eelised on antud erialadel tööturul. Lõpliku valiku tegin ikkagi välistamismeetodil. Tegelikult on võimalik alles kooli minnes ja õppides aru saada, kas see eriala sind üldse huvitab. Ma ütleksin kokkuvõtvalt, et lõpuni ei saagi kindel olla oma eriala valikus enne, kui seda ei proovi. Paljud minu enda kursusekaaslased vahetasid eriala esimesel poolaastal ja on selle otsusega täna väga rahul.
Samuti tasub meeles pidada, et karjääri ja haridustee vahel ei pea olema võrdusmärk. On palju näiteid, kui tööle ei asuta ülikoolis õpitud erialal, sellest olenemata arendab inseneriharidus loogilist mõtlemist ja analüüsioskust.
Kuidas saab Eesti haridussüsteem toetada noorte huvi inseneriteaduste vastu?
Minult küsitakse tihti, et mida saab teha ühe või teise erialaga. Minu hinnangul näitab see, et gümnaasiumis ei tutvustata noortele piisavalt tulevikuvõimalusi. Usun, et külalisloengute juurutamine õppeainetesse aitaks noortel mõtestada gümnaasiumis omandatavate alusainete eesmärke ja pakkuda ka rohkem motivatsiooni. Arvan, et ka ühiskonnana saame rohkem teha ära inseneriteaduse järelkasvu osas. Eestis ja ka mujal maailmas tehakse väga palju huvitavad, keerulisi ja elu edendavaid inseneriprojekte. Ometigi ületavad need tihti uudiskünnise vaid negatiivses võtmes, see ei tule kindlasti kasuks noorte huvile inseneriteaduste osas.
„Rakett69“ saatesari valmib Eesti originaalformaadi põhjal Eesti Teadusagentuuri ja produktsioonifirma Vesilind koostöös. Projekti rahastab Eesti Teadusagentuur Euroopa Liidu kaasrahastusel. Teadusvõistlus alustas ETV ekraanil esmakordselt 2011. aastal. Kõik senised hooajad ja saated on leitavad Jupiteris https://jupiter.err.ee/1038463/rakett-69.