Sügaval Vaikses ookeanis on teadlased jälginud juba aastakümneid ühe salapärase vaala laulu, mille ebatavaline sagedus viitab, et tegemist võib olla täiesti üksiku isendiga. Ta on tuntud ka kui „52-hertsine vaal“, sest ta eristub kõigist teadaolevatest vaalaliikidest, kuna tema häälitsused on liiga kõrged, et ükski teine vaal neid kuuleks või neile vastaks.
Esimest korda avastas USA merevägi selle signaali 1980-ndatel, kui nad kasutasid SOSUS-i hüdrofonide süsteemi Nõukogude allveelaevade jälgimiseks. Pärast külma sõja lõppu said teadlased andmetele ligipääsu ning selgus, et see vaal liigub sarnaselt sinivaaladele ja tavalistele vöötvaaladele, kuid füüsiliselt pole temaga kunagi kontakti olnud ja mingeid vaatlusandmeid selle tõttu pole. Võimalike selgitustena on pakutud, et ta võib olla isegi sinivaala ja vöötvaala hübriid, mutatsiooniga vaal või isegi täiesti uus, seni tundmatu liik.
Kuigi teadlased on jälginud selle vaala laulu enam kui 30 aastat, jääb kõik endiselt suurte küsimärkidega ümbritsetuks. Kui ta on tõesti hübriid, võib tema eluiga ulatuda 70–90 aastani, mis tähendab, et ta võib olla endiselt elus. Samas on üha kasvav ookeanimüra – laevandus, sonarid ja tööstustegevus – muutnud veealuse maailma mürarikkamaks kui kunagi varem, mis võib veelgi raskendada vaala suhtlemisvõimalusi.
Suur küsimus on, kui kaua veel kuuleme selle üksiku vaala häält, enne kui ta igaveseks vaikib, ilma et keegi teda kunagi näinud oleks.