TUNNE TEADLAST | Ingrid Ruudi: soovin, et inimesed oskaksid nõuda ja luua paremat, mitmekesisemat ja hoolivamat ruumi
(10)
Forte ja Eesti ülikoolide uue rubriigi „Tunne teadlast“ selles osas tutvustab end kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi vanemteadur Ingrid Ruudi.
Lühiankeet:
Nimi: Ingrid Ruudi
Vanus: 46
Amet : Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi vanemteadur
Peamised tegevussuunad: 20. ja 21. sajandi arhitektuuri, ruumilise keskkonna ja visuaalkultuuri ajalugu
Link ETIS-e profiilile: https://www.etis.ee/CV/Ingrid_Ruudi/est
Milline on teil praegu käsil olev uurimisprobleem ja miks sellega tegelemine oluline on?
Lühidalt öeldes uurin, kuidas ühiskonnas valitsevad hoiakud, väärtused ja reeglid ruumis väljenduvad. Kuidas muutused arhitektuuris ja linnaruumis omakorda meie vaikimisi arusaamu, käitumisviise ja tegelikult kogu nii isiklikku kui kultuurilist identiteeti mõjutavad.
Olen eelkõige keskendunud hilisnõukogude perioodile ja taasisiseseisvumisjärgsele ajale ning eriti üleminekule nende kahe vahel. Kui ühiskond põhjalikult muutub, kajastub see alati ka ruumis – milliste funktsioonide, soovide ja ka unistuste täitmist ruumilt oodatakse, kelle vajadustele see peab vastama, kelle võimalustega arvestatakse? Millist kuvandit ruum peaks looma ehk millistena end arhitektuuri kaudu esitada tahetakse?
Arhitektuur on tihedalt seotud võimu, äri ja mitmesuguste huvigruppidega. Samas puudutab see, mida ruum võimaldab või ei võimalda, absoluutselt igaüht.
Varem olen ma vaadelnud üleminekuaja arhitektuuri ambitsioonikamat, väljapaistvamat külge: kuidas uue ühiskonna tulek tähendas avatuma, demokraatlikuma ja läänelikuma, aga ka kommertslikuma ja anarhilisema ruumilise keskkonna kujutlemist ja ehitamist.
Nüüd olen aga pööranud pilgu mõnevõrra varju jäävatele kasutajatele ja aspektidele, mis pole seetõttu küll sugugi vähem olulised. Katusmõisteks on hoole-eetika: kui hilisnõukogude keskkonda tajuti hoolimatuna, siis kas üleminekuaeg tõi kaasa ka hoolivama ruumi ja milles see väljendus? Uurin näiteks, kuidas hakati teadvustama standardist ehk hea tervisega noorest või keskealisest mehest erinevate inimeste ruumikasutuse eripärasid. Millal hakati arhitektuuris arvestama naiste, vanainimeste või erivajadustega inimestega ja kuidas nad ruumis üldse n.-ö nähtavaks muutusid? Või kui taasiseseisvumisjärgse kauboikapitalismi ja kiirete muutuste ebakindlusega toimetulekuks hakkasid inimesed otsima abi kõikvõimalikest spirituaalsetest ja esoteerilistest praktikatest, siis millised olid selle nähtuse ruumilised avaldumisviisid? Milline arhitektuur pidi pakkuma vaimset tuge? Kas ruum saab ravida ühiskondlikku traumat? Ja kuidas on need küsimused seotud tänapäeva heaolu- ja wellness-kultuuriga?
Samuti ei saa hooliva ruumi kontekstis mööda vaadata keskkondlikkusest – kaardistan trajektoori, mis kulgeb perestroika-aegsetest talgutest veidrikuks peetud iseehitajate ja loodusmaterjalide entusiastide kaudu euronormide tuleku, kliimakriisi teadvustamise ja jätkusuutlikkuse kui kategoorilise imperatiivi aktsepteerimiseni arhitektuuri peavoolus.
Usun, et võttes esinduslike arhitektuuriobjektide asemel fookusesse sellised marginaalsemad protsessid, lisandub Eesti arhitektuuriloole üks väga vajalik kihistus. Hakkame paremini mõistma, miks meie tänane ruumiline keskkond on selline, nagu ta on, ning kuidas luua ruumi, mis oleks kõigi kasutajate jaoks hoolivam ja arvestavam.
Mis on teie teadusvaldkonnas seni suurimat ühiskondlikku mõju avaldanud saavutus?
Humanitaarias on harva nii, et üks artikkel muudaks kohe maailma või pakuks kogu senist teadmist pea peale pöörava avastuse. Järjepideva tööga samas suunas mõtlevate kolleegidega võib aga aidata kaasa olulistele mentaliteedimuutustele, mille mõju on ühiskonnas tegelikult suur. Sageli kõnetatakse mingite konkreetsemate teemade või juhtumite kaudu küsimusi, mis on meie enesepildi, enesest jutustatava loo, ühiskondlike väärtuste seisukohalt tegelikult fundamentaalsed.
Viimasel ajal on üks selline teemadering kindlasti nõukogude perioodi pärandi ja taagaga suhestumine praeguste poliitiliste arengute valguses, mis on esile tulnud eelkõige monumentide küsimuse kaudu. Linda Kaljundi, Hilkka Hiiopi, Anu Soojärve ja teiste kolleegide töö on aidanud tasakaalustatult lahata valusaid ja keerulisi küsimusi mäletamise ja mälestamise asjus – ma arvan, et on väga oluline, et neil teemadel räägitakse avatult ja nüansseeritult ning ei kõlaks ainult (populistlike) poliitikute hääl.
Mille üle Eestis või maailmas toimuvaga seoses täna kõige enam südant valutate?
Neid asju on palju – sageli on tunne, et ei olegi valdkonda, kus asjad ei oleks halvasti.
Hoomamatult suurte keskkonnaprobleemide ja masendavate poliitiliste uudiste kõrval mõtlen sageli murelikult inimeste vaimsele tervisele. Kui ei ole vaimset jaksu, ei saa lahendada ka muid probleeme.
Kuidas jõudsite teaduseni ja mis teid teaduse juures köidab?
Akadeemiline karjäär ei olnud minu jaoks eesmärk omaette. Jõudsin teaduse juurde pigem järk-järgult ja kuidagi loogiliselt. Kuraatori ja kriitikuna tegutsedes hakkasid mind huvitama järjest keerukamad ja põnevamad küsimused, mis nõudsid süvenenumat uurimist. Samal ajal õpetasin ka üliõpilasi ning tänu kolleegide järjekindlale ja sõbralikule nügimisele leidsin end lõpuks doktorantuurist.
Minu uurimistöö argipäev on väga vaheldusrikas. See võib ulatuda arhiivimaterjalides tuhnimisest ja filosoofiliste ning kriitiliste tekstide lugemisest välitöödeni nii võpsikus kui ka suurlinnas. Samuti avaneb võimalus intervjueerida eri ajastutel praktiseerinud loovinimesi.
Kõik need tegevused on tohutult põnevad ja avardavad maailmapilti. Võimalus veeta oma päevad intellektuaalse tööga on suur privileeg, mida hindan väga kõrgelt.
Teadustöö tulemus, mille üle olete eriti uhke?
Minu jaoks on oluline, et töö oleks relevantne erinevatel tasanditel – et oleksin võimeline kaasa rääkima nii akadeemilistes diskussioonides kui ka kõnetama laiemat avalikkust. Õnneks minu valdkond seda võimalust ka pakub.
Enda jaoks olulisemaid teemasid olen saanud käsitleda paralleelselt uurimuslike näituste ja nende põhjal kirjutatud teadusartiklite vormis. Nii üleminekuaja teostamata jäänud arhitektuurivisioonidele pühendatud näitus „Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986 – 1994“ kui ka Eesti 20. sajandi arhitektuuri ajalugu ja tänapäeva praktikat feministlikust vaatenurgast ümber mõtestav näitus „Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“ tekitasid elavat avalikku diskussiooni. Doktoritöö ja teadusartiklid aga võimaldasid neid teemasid hiljem põhjalikumalt läbi kirjutada.
Lisaks toimetan ajakirja „Kunstiteaduslikke uurimusi“ – see ei ole muidugi otseselt minu enda teadustöö. Pigem on see tingimuste loomine teistele uurijatele, nende toetamine ja inspireerimine, et toetada kogu valdkonna arengut ja pakkuda kohta aruteludeks. Nii et olen väga uhke kõigi oma autorite üle. Ajakirja toimetamine toob muidugi pidevalt esile dilemma, kas teha teadust eesti või inglise keeles. Ühelt poolt on väga oluline olla dialoogis teiste kunsti- ja arhitektuuriajaloolaste ning Ida-Euroopa uurijatega maailmas, teiselt poolt pean ikkagi väga tähtsaks, et säiliks ja edeneks oskus rääkida asjadest heas eesti keeles. Praeguseks lahenduseks on kakskeelne ajakiri, kus täisteksti keele-eelistus on autori valik ning põhiteksti täiendab põhjalik resümee teises keeles. Lisaks tõlgime igasse numbrisse mõne olulise klassikalise või tänapäevase teooriaartikli. Autorite stiilid on muidugi erinevad, aga usun väga ka sellesse, et akadeemiline tekst ei pea olema kuiv ja raskesti ligipääsetav. Üldises plaanis püüan panustada sellesse, et ajakiri oleks avatud mitmesugustele nägemustele kunstiteadusest ja dialoogis ka aabervaldkondadega.
Mida te oma teadustöös veel korda sooviks saata?
Tahaksin kaasa aidata sellele, et inimesed oskaksid paremini märgata, kui olulist rolli arhitektuurne ruum meie argikogemuses ja identiteedis tegelikult mängib, kui tähenduslik ja mitmekihiline see on. Ning selle märkamise järel oskaksid ka nõuda ja luua paremat, mitmekesisemat, hoolivamat ruumi.
Kui te poleks teadlane, oleksite te…?
Kui mul oleks oskusi ja mahti, siis teeksin hea meelega selliseid arhitektuuridokumentaale nagu Ila Beka ja Louise Lemoine. Teatud mõttes on see muidugi sama tegevus teiste vahenditega. Aga kui peaksin täiesti vahetama valdkonda, siis tegeleksin loomaõiguste aktivismiga. Kõik inimesed ei hakka kunagi veganiteks ega peagi hakkama, aga tööstuslik toidutootmine on täiesti ebainimlik. Muidugi tähendab loomadele normaalsete tingimuste loomine oluliselt kallimaid hindu, aga ei olegi mingit põhjust, miks inimene peaks saama omale iga päev loomset toitu lubada. Värske uuringu järgi on eestlased lihasöömise osas maailmas praktiliselt esimesel kohal - see ei ole mõistlik ei tervise ega keskkonna seisukohast.