„Stalinil oli plaanis 1940. aasta suvel või sügisel Saksamaale kallale tungida.“ Mis päästis Talvesõjas tegelikult Soome?

85 aastat tagasi said Punaarmeele ja Stalinile Soomes osaks kõige alandavamad kaotused. Forte vestles nendest Vene ajaloolase Boriss Sokoloviga.

8. jaanuaril möödub 85 aastat Punaarmee rängimast lüüasaamisest Talvesõjas – Suomussalmi lahingust. See peeti 7. detsembrist 1939 8. jaanuarini 1940 Põhja-Soome hõreda asustusega aladel, kus Nõukogude Liit püüdis ellu viia operatsiooni, et lõigata Soome ära ühendustest Rootsiga ja hõivata Põhja-Soome strateegilised punktid. Peale tungisid Punaarmee 163. laskurdiviis ja 44. motoriseeritud laskurdiviis, kus oli kokku umbes 55 000 meest. Soome pool oli neil vastas kõige rohkem 11 500 sõdurit.

Selle üks keskseid ja ehk kuulsamaid episoode oli Raate tee lahing 5.–7. jaanuaril 1940. Nõukogude armee 44. diviis oli saadetud Karjala metsadesse, et tugevdada Suomussalmis raskustesse sattunud 163. diviisi. Nõukogude vägede eesmärk oli murda läbi Soome kaitseliinidest ja võtta piirkond oma kontrolli alla. Diviis liikus mööda kitsast Raate teed, mis kulges läbi tiheda metsa ja lumiste väljade. See osutus aga saatuslikuks, sest tee kitsus ja metsane maastik takistasid Punaarmee üksuste liikumist ning muutsid nende kolonnid soomlaste rünnakutele lihtsateks sihtmärkideks. Soome vägede oskusliku taktika ja Punaarmee kehva organiseerituse tõttu said Nõukogude väed katastroofilise kaotuse osaliseks ning 44. diviis hävitati peaaegu täielikult.