Sepri kirjutab, et autode levik oli Eestis esialgu aeglane ja sellele avaldas negatiivset mõju Esimene maailmasõda, mille käigus rekvireeriti Eesti territooriumilt kõik töökorras autod, välja arvatud sõjatööstusele vajalikud masinad.

Tõsiasi, et ligi sajast masinast, mis olid Eestis sõja alguses, oli sõja lõpuks alles mõnikümmend liikuvat masinat, annab märku, et Eestist liikus koos masinatega välja ka oskusteave.

Võib oletada, et varuosi, mida kohalikud sepad ei suutnud ise valmistada, oli sõja ajal raske kätte saada. Koos autodega sattus sõjakeerisesse enamik noori mehi, kes autosid kasutada oskasid.

Lisaks sellele loeti Eesti maanteede olukorda lootusetult halvaks. 1926. aastal asfalteeriti Eestis – täpsemalt Tallinna 170-kilomeetrisest tänavavõrgust – esimesed 1,4 kilomeetrit. 1938. aastaks oli see kasvanud vaid 15,6 kilomeetrini.

1928. aastal läks 3000 kilomeetrit tähtsamatest teedest üle riigi hooldusse ja loodi Teede Kapital, mille rahalised vahendid koguti suuremalt osalt autoomanikelt otseste või kaudsete maksude näol. Tänu Teede Kapitalile hakkas maanteede olukord mõne aastaga paranema.

Eestlased kasutasid USA ja Saksa päritolu autosid

Teise maailmasõja eelsel perioodil oli Eestis kasutatavatest autodest 47% Ameerika Ühendriikide ja 27% Saksa päritolu.