Uppsala Ülikooli teadlaste juhitud uurimus, mis avaldati ajakirjas Nature Communications, toob esile tähtsa avastuse: Läänemeres on evolutsiooni käigus kujunenud kiiresti kasvav, kalast toituv heeringas, mis erineb geneetiliselt teistest heeringa alamtüüpidest. See eriline kalaliik on kohastunud Läänemere noore ja suhteliselt väikese soolsusega veekeskkonnaga, mille ajalugu ulatub vaid umbes 8000 aasta tagusesse aega. Avastus on oluline mitte ainult kalateaduse seisukohast, vaid ka Läänemere ökosüsteemi dünaamika ja toiduainetööstuse jaoks.
Atlandi ja Läänemere heeringad on planktonist toituvad kalad, mis mängivad olulist rolli Põhja-Atlandi ja Läänemere ökosüsteemides. Nad toimivad sidelülina planktoni ja teiste organismide vahel, sealhulgas kiskjakalade, merelindude, mereloomade ja inimeste vahel. Varem on Uppsala Ülikooli teadlased dokumenteerinud, et heeringad jagunevad mitmeks erinevaks ökotüüpiks, mis näitavad geneetilisi kohastumisi erinevate kliima-, soolsus- ja kudeajatingimustega.
18. sajandi rootsi teadlane Carl von Linne, kes lõi kaasaegse taksonoomia alused, määratles Läänemere heeringa Atlandi heeringa alamliigiks, mis on kohastunud Läänemere riimveega. Tavaline Läänemere heeringas on oluliselt väiksem ja madalama rasvasisaldusega kui Atlandi heeringas. Kuid käesolev uurimus käsitleb uut ja eristuvat Läänemere heeringa populatsiooni, mis toitub kaladest ja kasvab kiiremini kui teised heeringa liigid.
Projekt sai alguse, kui Uppsala Ülikooli professor Leif Andersson kuulis kohalikelt kaluritelt Läänemere rannikult, et seal esineb spetsiifiline heeringapopulatsioon, mis kõikjal mujal teadaolevatest heeringatest eristub. See heeringas, mida nimetatakse rootsi keeles "slåttersilliks", käib kudemas alati enne jaanipäeva ja on sama suur kui Atlandi heeringas. See informatsioon viis teadlased uurima selle heeringa geneetilist koostist, bioloogilisi omadusi ja kohastumisi.
Uurimuses viidi läbi põhjalik analüüs selle heeringa kasvumustrite, morfoloogia, rasvasisalduse ja keskkonnasaasteainete, sealhulgas dioksiinide taseme kohta. Teadlased leidsid, et kala sööv heeringas on geneetiliselt eriline ja kujunenud Läänemeres sadu, kui mitte tuhandeid aastaid. Geneetiline analüüs, sealhulgas kogu genoomi sekveneerimine, kinnitas, et tegemist on ainulaadse populatsiooniga, mis erineb tavalistest planktonist toituvatest heeringatest.
Kalast toituva heeringa lõpustestruktuurid näitasid vigastusi, mis on seotud nende kalatoidule kohastumisega. Planktonist toituvad heeringad kasutavad lõpustestruktuure planktoni filtreerimiseks, kuid vigastused viitavad kiskjalikele toitumisharjumustele, mis tõenäoliselt hõlmavad terava ogaga ogalikke. Kala söövad heeringad kasvavad kiiremini ja neil on oluliselt kõrgem rasvasisaldus võrreldes planktonist toituvate heeringatega. See muudab nad potentsiaalselt huvitavaks ka kaubanduslikuks kalanduseks. Kala söövatel heeringatel on madalam dioksiinisisaldus, mis on Läänemeres murettekitav reostusprobleem. See avastus tähistab potentsiaalset võimalust kasutada seda kalaliiki ohutuma toidukalana.
Geneetilised ja maastikuliselt analüüsid näitasid, et Läänemeres on kaks eristuvat kalast toituva heeringa alampopulatsiooni. Üks populatsioon elutseb Stockholmist põhja pool, teine aga lõuna pool. Teadlased avastasid, et nende kalade mao sisu koosnes peamiselt väiksematest kaladest, kinnitades nende kiskjalikku toitumismustrit.
Teadlased oletavad, et kala sööva heeringa evolutsioon on seotud konkurentsi puudumisega teiste kiskjalike kalade, nagu makrelli ja tuuni, poolt, keda Läänemeres ei leidu. Sellest tulenevalt on need heeringad suutnud täita niši, kasutades ära alakasutatud toiduressurssi.
Avastus, et Läänemeres elab kala sööv heeringa populatsioon, pakub olulisi järeldusi nii Läänemere ökosüsteemi kui ka kalanduse jaoks. See avab uusi võimalusi Läänemere kalaressursside efektiivseks haldamiseks ja väärtuslike kalaliikide kaitseks. Uppsala Ülikooli teadlaste töö osutab, et selle heeringa genoomi edasine uurimine võib anda täiendavat infot kohastumismehhanismide kohta, mis võiksid olla olulised ka teiste liikide ja ökosüsteemide mõistmisel.
