17. detsembril 2024 jõudis Hiina kosmoseprogramm taas maailma tähelepanu keskpunkti, kui kaks taikonauti, Cai Xuzhe ja Song Lin Dong, püstitasid uue rekordi avakosmoses viibimise kestuses. Nad veetsid kosmosejaama Tiangongi alumiiniumseinadest väljapool kokku 9 tundi ja 6 minutit, ületades sellega varasema rekordi, mis kuulus alates 2001. aastast USA astronautidele James Vossile ja Susan Helmsile. Varasem tippmark, 8 tundi ja 56 minutit, püsis aastaid purustamata, ent Hiina kosmoseagentuuri ambitsioonikas meeskond suutis seda ületada.
Tiangong, mis tiirleb Maa ümber umbes 340–450 kilomeetri kõrgusel, on juba mõnda aega olnud Hiina kosmoseprogrammi lipulaevaks. Sealne töö pole aga lihtsalt sümboolne – Cai ja Song, varustatud uue põlvkonna Feitian skafandritega, viibisid avakosmoses väga konkreetse eesmärgiga. Nende ülesannete hulka kuulus kaitsesüsteemide paigaldamine kosmoseprügi vastu ning jaama termoregulatsioonisüsteemi kaablite ja torude hooldus, et tagada nende vastupidavus kosmose rängimates tingimustes. Üksnes kahemeetriste turvaköitega kinnitatuna väljusid nad jaama laborimoodulist Wentian, et viia läbi operatsioone, mida Hiina meedia on kirjeldanud kui „üliolulise tähtsusega missiooni“.
Selle ambitsioonika ettevõtmise taga oli ka ulatuslik maa-pealne toetus. Kolmas meeskonnaliige, Wang Haozhe, aitas jaama sisemusest koordineerida keerukaid protseduure, ning missiooni õnnestumisele aitasid kaasa ka robotid ja maa peal töötav juhtimiskeskus. See kollektiivne töö näitab, kui detailselt oli Hiina kosmoseagentuur planeerinud iga oma sammu.
Hiina kosmoseprogrammi edenemine pole sugugi pelgalt teaduslik missioon, vaid see omab ka laiemat geopoliitilist tähendust. Viimastel aastatel on riik näidanud oma suutlikkust kosmoseuuringute alal mitmel viisil: alustades Marsile maandumisest ja lõppedes Kuult tagasipöördunud kivimiproovide kogumisega. Hiina ambitsioonid hõlmavad ka inimesi, kelle plaanitakse saata Kuule 2030. aastaks – sellega saaks Hiinast teine riik maailmas pärast USA-d, kes suudab seda saavutada.
Kuid nende ambitsioonide ulatus on muutnud Hiina kosmoseprogrammi rahvusvaheliseks arutelupunktiks. USA kosmoseagentuur NASA on mures, et Hiina kosmoseprojektid ei piirdu ainult tsiviilkasutusega, vaid omavad ka võimalikke sõjalisi rakendusi. Näiteks on Pentagon teatanud, et Hiina on suurendanud oma luure- ja vaatlussatelliitide arvu viimase viie aasta jooksul kolm korda, ning see võib nende hinnangul ohustada USA ja selle liitlaste julgeolekut. NASA juht Bill Nelson on isegi võrrelnud Hiina ja USA kosmoseprogrammi omavahelise võidujooksuga, kus mängus pole ainult teaduslikud saavutused, vaid ka globaalne poliitiline ja strateegiline mõju.
Hiina kosmoseambitsioonid ei piirdu vaid lähikosmosega. Nad on käivitanud projekti konkureerimaks SpaceXi Starlinki võrguga, plaanides orbiidile saata 14 000 satelliiti, mis pakuksid laialdast internetiühendust. Samal ajal on Hiina kosmoseprojektid muutunud tõsiseks konkurendiks USA ja Euroopa kosmosetööstustele.
Hiina kosmosejaama missioon lõpeb meeskonna naasmisega aprilli lõpus või mai alguses 2025. Neil on jäänud veel mitmeid ülesandeid, mis peavad tõestama Hiina võimekust kosmosevõidujooksus. Sellegipoolest on nende üheksa tunni pikkune avakosmoses viibimine tõestuseks Hiina tehnoloogilisest arengust ja pühendumusest, mis seavad riigi üha kindlamini kosmose kahe suurriigi hulka.
Kuigi nende kosmoseprogrammi arenguga kaasnevad nii teaduslikud kui ka strateegilised väljakutsed, on selge, et Hiina pole rahul üksnes Maa orbiidile jäämisega. Nende pilk on suunatud kaugemale – Kuu, Mars ja universumi kaugemad saladused ootavad neid.
