„Äärmiselt riskantne ja eeldatavasti hukatuslik.“ Kuidas muudab Vene armee Ukraina sõjas oma taktikat ja miks toob see edu?

Žigulid, tõuksid, jalgrattad, bagid, ATV-d, mootorrattad – soomustehnika nappuse käes vaevlevale Vene armeele sobib kõik, mis liigub jalakäijast kiiremini. Aga kas see toob ka edu? Ja miks? Forte uuris Ukraina sõjaeksperdi Oleksandr Kovalenko käest, kui kohanemisvõimeline on Vene armee.

Vene armee taktika on Ukraina sõja vältel märkimisväärselt muutunud, kajastades nii tehnoloogilist arengut kui ka vajadust kohaneda lahinguvälja muutuvate tingimustega. Varem domineerinud nn liharünnakute taktika asemel on Venemaa üle läinud paindlikumale ja mitmekesisemale lähenemisele, kasutades sageli väikeseid ja mobiilseid rünnakrühmi. Seda kõike on mõjutanud uued tehnoloogiad, sõjatehnika puudus ja vajadus vähendada kaotusi, mis on muutnud varasema ulatusliku frontaalrünnakul põhineva lähenemise mõttetuks.

Nn liharünnakud olid eriti levinud sõja alguses ja keskel, nt Bahmuti ja Avdijivka lahingutes, kus Vene armee kasutas suuri jalaväeformatsioone, mis kandsid rünnakute käigus tohutuid kaotusi. Neid taktikaid võrreldi sageli Esimese maailmasõjaga, kus inimlained viisid halvasti väljaõpetatud jalaväelased kindlasse surma. Neid rünnakuid kasutati selleks, et kurnata Ukraina kaitsjate ressursse ja Ukraina sõdureid väsitada. Kuigi selline meetod tõi mõnikord taktikalisest seisukohast edu, oli see raiskav ja sõdurite elu vastu äärmiselt hoolimatu.