DNA-analüüs paljastas: loodusmuuseumi näitusel olnud seen osutus kriitilises seisundis olevaks ohustatud liigiks

Eesti loodusmuuseumi näitusel jõudis kaks päeva olla seen, mis osutus punasesse raamatusse kantud ehk kriitilises seisus olevaks puravikuks.

Loodusmuuseumi õpetaja Tiina Vahtra korjas puraviku Keila lähedalt tammikust.

Esmalt määras loodusmuuseumi botaanik Jana-Maria Habicht selle üliharuldaseks ja puuduliku andmestikuga kuld-kivipuravikuks (Butyriboletus appendiculatus).

Peagi jäi loodusmuuseumi botaanikule Loore Ehrlichile aga silma, et seda liiki Tartu Ülikooli seenekogus pole. TÜ mükoloog Irja Saar oli seenest väga huvitatud. Habicht viilutas, kuivatas ja pakendas seene ning saatis selle Tartusse, kus mikroskoopilised uuringud ja DNA-analüüs paljastasid, mis liigiga on tegelikult tegemist.

Pärast põhjalikumat uurimist selgus, et tegemist on Fechtneri kivipuravikuga (Butyriboletus fechtneri), kes kuulub Eestis II kaitsekategooriasse ja on Eesti punase nimestiku järgi kriitilises seisundis.

Algselt kuld-kivipuravikuks määratud seen jõudis olla paar päeva väljas ka näitusel. Tema jalga oli enne korjamist närinud keegi pisiimetaja – seenel oli näha hambajälgi.

Fechtneri kivipuravik on seen, keda võiks loodusmuusemi hinnangul pidada looduse peidetud aardeks. Tema erakordsus ei seisne mitte ainult kaunis välimuses ja maitses, vaid ka tema harulduses.

Rahvusvaheliselt on tema staatus samamoodi murettekitav – Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) liigitab Fechtneri kivipuraviku kriitiliselt ohustatud liikide hulka.

Fechtneri kivipuravik on klassikalise puraviku välimusega. Tal on helehallikas kuni beež kübar, mis vananedes võib muutuda kergelt punakaks. Jalg on kuld- kuni sidrunkollase värvusega, allpool karmiinpunane ning sageli kaetud võrkmustriga, seeneliha värvub lõikel sinakaks. Kuid isegi kogenud seenemäärajatel on raske teda õigesti tuvastada, sest ta sarnaneb nii mõnegi kivipuraviku liigiga, nagu juba mainitud kuld-kivipuravikuga. Fechtneri kivipuraviku lõplikuks määramiseks on sageli vaja mikroskoobi all uurida eoseid või teha DNA-analüüs.

Varem on seent leitud üksnes Saaremaalt ja Lääne-Eestist. Nüüd kliima soojenemisega näeme, kuidas pehmemat kliimat vajavad liigid liiguvad tasapisi järjest edasi sobivatele kasvukohtadele, neile on Lääne-Harjumaal juba üsna soodsad tingimused.

„Sama käib ka saatana-kivipuraviku kohta Keila lähedal,“ sõnab Habicht. See aga ei muuda tõsiasja, et Fechtneri kivipuravik on siiski kriitilises seisundis nii Eestis kui kogu maailmas.

„Seenenäitusel kaitsealuseid liike üldiselt ei eksponeerita, aga kui keegi on kogemata mõne sellise seene korjanud ja näitusele toonud, siis paneme ikka külalistele uudistamiseks välja,“ ütles Jana-Maria Habicht. „2024. aasta oli üldse huvitav puravike aasta – leidsime päris mitu sellist liiki, keda enne polnud näinudki (näiteks mõru kivipuravik ja seesama Fechtneri kivipuravik), ka saatana-kivipuravik oli teist aastat järjest näitusel väljas, samuti leiti taas Saaremaalt mitmeid Fechtneri kivipuravikke.“