LOODUSKAITSJA AVALIK KIRI | Vastuolud Pärnu metanoolitehase planeerimisprotsessis

Hoolimata sellest, et metanoolitehase ehitamine Pärnusse on veel täiesti lahtine, plaanib riik vaid algse idee peale tehase ehituseks võõrandada maa-ala, millel praegu asuvad puhkemets ja vääriselupaigad, kirjutab looduskaitsja Farištamo Eller.

Planeeringualast on metsamaaga kaetud 16,4 hektarit ja seal on 6 vääriselupaika* (VEP). Probleeme on planeeringuprotsessis väga palju, alustades valest planeeringutüübist ja läbipaistmatusest asukohavalikul. Metanoolitehas kuulub olulise ruumilise mõjuga ehitiste (ORME) ja A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõtete kategooriasse, mille puhul on seaduslikult nõutav riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering, et tagada riskianalüüs ja avalik kaasamine.

Detailplaneering ei vasta seaduslikele nõuetele ega arvesta maakonnaplaneeringu järgi alale määratud puhkemetsa ja rohevõrgustiku väärtusi. Maa enampakkumine on planeeritud korraldada nõnda, et see on ühe arendaja kasuks, sest detailplaneering on algatatud just selle konkreetse arendaja huvides. Planeerimise mõte samas on teha avatud protsess, mitte müüa maa ühele konkreetsele arendajale maha.

Riiklik huvi projekti vastu on samuti selgusetu, riiklikku huvi pole täpsustatud ühelgi ametlikul, planeerimisprotsessi jaoks vajalikul viisil, seda näeb ministrite pressiteadetes ja ühispiltides arendajaga, kuid sellele viidates tegutsetakse viisil, mis on suurima tõenäosusega riigile majanduslikult kahjulik ja vastuolus avaliku huvi ning seadusandlusega.

Samuti asuvad maa-alal vääriselupaigad, mille kaitsest plaanib riik selle tehinguga loobuda, kuigi – paradoksaalselt – on vääriselupaikade kaitse riigile kuuluval maal oluline, et Eestist pärit puitu saaks sertifitseeritud puiduna üldse müüa.

Kes paneb maa müüki ja miks?

Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo allkirjastas 31. oktoobril käskkirja (Riigivara tasu eest võõrandamine), millega kinnitas, et metanoolitehase planeeringuala maa ei ole riigile vajalik, ja lubas selle võõrandamist ehk andis sisuliselt käsu maa müümiseks.

(Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi valitsemisel on Pärnu maakonnas Pärnu linnas asuv Harutee mets P4 kinnisasi (katastritunnus 62401:001:2620, kinnistu registriosa nr 24552050, riigi kinnisvararegistri objekti kood KV101478, pindala 175517 m2, sihtotstarve maatulundusmaa. Riigivaraseaduse (RVS) § 29 lõike 1 punkti 1 kohaselt võib riigivara võõrandada, kui vara ei ole vajalik riigivara valitsejale ega RVS § 96 lõikes 1 nimetatud isikutele. Riigi kinnisvararegistri 15.04.2024 menetluses nr 24-2701 on tuvastatud, et Harutee mets P4 kinnisasi ei ole vajalik RVS § 96 lõikes 1 nimetatud õigustatud isikutele. Seega on põhjendatud määrata kinnisasja valitsemise eesmärgiks tulu saamine ja kinnisasi riigile mittevajaliku varana võõrandada.)

Sellel maal olevate üle 11 hektari vääriselupaikade* kaitse on aga riigimaal kohustuslik (eramaal vabatahtlik), mistõttu tekib küsimus, kas minister on põhjalikult analüüsinud, mida toob endaga kaasa vääriselupaikade müük erakätesse?

Käskkiri annab mõista, et tehase ehitamine hävitab (Kinnistu Harutee mets P4 on metsamaaga kaetud 16,4 ha suurune ala, mis planeeringuga läheb raadamisele) vääriselupaigad ja et need planeeritakse asendada (Harutee mets P4 kinnisasjal asub 6 vääriselupaika. Keskkonnaamet on seisukohal, et kinnisasjal asuvaid loodusväärtusi tuleks kas võimalikult säilitada või asendada teises asukohas. Sellest tulenevalt on vajalik kehtestada müügiotsuses tingimus, et enne kinnisasja omandi üleandmist peab ostja olema saavutanud kokkuleppe vääriselupaikade asendamiseks, mis seisneb sarnases ulatuses ja sarnase kooslusega metsa arvele võtmises vääriselupaigana ja selle kaitse tagamises metsaseaduses sätestatud korras.). Samas on keskkonnaminististri määruse (04.01.2007) nr 2 alusel kõik avalik-õiguslikus omandis olevates metsades ja riigimetsas asuvad vääriselupaigad kaitstud.

Vääriselupaikade hüvitamisest

Vääriselupaikade hüvitamist ja kompenseerimist tuleks kaaluda vaid viimase abinõuna ja ainult juhul kui kahju ei ole võimalik mitte kuidagi ära hoida ega leevendada. On arusaadav, et vääriselupaikade hävitamist ja hüvitamist kaalutakse riikliku huvi puhul ja riigi jaoks väga oluliste projektide puhul. Kõigi muude äri- ja erahuvide puhul tuleb vääriselupaiku hoida ja säilitada, tegemist on Eesti kõige elurikkamate kaitealaväliste metsatukkadega, mida tuleb kaitsta. Riigikohtu otsus (nr 3-17-2132) toob välja, et tootmisettevõtete asukohavalikul tuleb võimalikult suures ulatuses vähendada keskkonnahäiringuid ning sealjuures ei tohi alternatiivseid asukohti jätta kõrvale üksnes selle põhjendusega, et see võib olla ehitamisel kulukam.

Kuigi asukohavaliku reeglistik on suunatud arendajale, peavad sellest reeglist lähtuma ka haldusorganid. Seega on riigi seaduslik kohustus eelkõige vältida keskkonnahäiringuid. Antud juhul toimib riik risti vastupidi.

Vääriselupaikade hüvitamise süsteem on Eestis alles väljatöötamisel, kuid on selge, et vääriselupaikade hävitamist võib lubada ainult kõige viimase valikuna. Vääriselupaigad on praegu juba kõik seaduse järgi (riigimaal) kaitse all ja kui asutakse hüvitamiseks alasid otsima, siis otsitakse neid potentsiaalsete vääriselupaikade hulgast. Nii ohustatud ja haruldane kooslus peab saama hüvitatud kindlasti mitmekordselt ehk mitmeid kordi suuremal pindalal, sest hüvitusalad on palju kehvemad elupaigad kui Pärnu näitel hävitamisele plaanitud 200 aastane mets. Näiteks on Soomes juhend, mille järgi arvutatakse kriitiliselt ohustatud liigi puhul 8-kordne (sisuline) hüvitamine – selline määr ja suhtumine loodusväärtusesse annab reaalse tunnetuse, kui oluline on eelkõige hoida. Vääriselupaigad* on elupaigad, kus ohustatud või haruldaste liikide esinemise tõenäosus väga suur.

Segadus planeerimisprotsessis

Samal ajal on planeeringuprotsessis väga palju segadust, alustades asukohavalikuga. Puuduvad selged põhjendused, miks valiti tehase asukohaks just Pärnu ja tõsiseltvõetav võrdlus võimalike alternatiivsete asukohtadega. Valitud on ka vale planeeringutüüp ja seda mitmel põhjusel. Metanoolitehase rajamise projekt kuulub olulise ruumilise mõjuga ehitiste (ORME) kategooriasse. Tegemist on ka A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõttega, mis võib potentsiaalselt põhjustada ulatuslikku kahju keskkonnale ja varale. Planeerimisseadus nõuab, et ORME projektide puhul rakendataks riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringut, mis tagaks nii põhjalikuma riskianalüüsi kui ka laiema avaliku kaasamise. Asukohavalik peaks seetõttu olema samuti avaliku protsessi osa. Planeerimisseadus sätestab asukoha eelvalikule eraldi kaasamise ja koostöö nõuded nii riigi eriplaneeringu kui kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu puhul. Praegusel juhul kasutatud detailplaneering ei vasta ei A-kategooria ohu menetluse nõuetele ega ORME standarditele ning kogu lähenemine ei vasta seadusele ning jätab mulje kiirustatud üle jala tegevusest. Erinevate asukohtade võrdlus (Narva, Paldiski, Pärnu) peaks samuti olema riigi eriplaneeringu teema, sest üks kohalik omavalitsus ei saa kuidagi algatada kohaliku detailplaneeringut ja selle raames analüüsida, kas oleks saanud ka Paldiskisse või Narva A-kategooria suurõnnetuse ohuga olulise ruumilise mõjuga ehitist teha.

Kelle huvides tehtud enampakkumine?

Ministri käskkirjas on kirjas, et enampakkumise võitjaga sõlmitakse esmalt võlaõiguslik müügileping. Kinnisasja omandi ostjale üleandmise eelduseks on aga asjaõiguslepingu sõlmimine, mille tingimuseks on detailplaneeringu kehtestamine. Planeering peab võimaldama kinnisasja kasutada tootmistegevuseks. Kui detailplaneering on algatatud konkreetse arendaja huvides, tekib küsimus: kas see tähendab, et maatükki saab lõpuks osta vaid see üks ettevõte? Kuidas on riik selle protsessi ette näinud? Samuti on põhjust küsida, miks majandus- ja tööstusminister selle protsessiga nii kiirustab. Maa hind tõuseb ajas, mistõttu kiirustades tehtud müük ei pruugi riigi jaoks majanduslikult kasulik olla.

Eraldi tähelepanuväärne küsimus on, miks kasutatakse konkreetse projekti puhul väidet, et tegu on riikliku huviga. Pärnu linnavolikogu algatas detailplaneeringu (18.04.2024 otsusega nr 20) ja selle elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise (Kuni 5. detsembrini on võimalik esitada tagasisidet Pärnus Niidu tn 17, Kauba tn 10 ja 12 kinnistute ning Harutee mets P4 katastriüksuse detailplaneeringule ja keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) programmile.). Tehase puhul on kohalik omavalitsus (KOV) koosolekul rääkinud riigi huvist, aga samas ei ole algatatud ei KOV-i ega riigi eriplaneeringut.

Rohevõrgustikust ja puhkemetsast planeeringualal

Planeeringu ala (Harutee mets P4) kattub Pärnu maakonnaplaneeringu kohaselt rohevõrgustikuga (Rohevõrgustik on eri tüüpi ökosüsteemide ja maastike säilimist tagav ning asustuse ja majandustegevuse mõjusid tasakaalustav looduslikest ja poollooduslikest kooslustest koosnev süsteem, mis koosneb tugialadest ja neid ühendavatest rohekoridoridest (Planeerimisseadus).). Maakonna rohevõrgustiku tugialad paiknevad linna piiril, ulatudes Rääma rabast mööda linnapiiril paiknevaid metsaalasid Rannaniidu looduskaitsealale. Alale ulatub ka Pärnu linnalähiümbruse puhkemets, mis on planeeritud selleks, et linna elanikel oleks võimalus puhata, korjata seeni ja marju, teha tervisesporti kodu lähedal, linnalähiümbruse metsades. Ministri käskkirjas olevad tingimused on aga kehtivate planeeringutega vastuolus – maakonnaplaneeringu järgi on alal puhkemets, aga enampakkumine tehakse tingimusega, et alale tuleb suurtööstus. Et muuta maakonnaplaneeringut, tuleb kõigepealt teha üldplaneeringuga põhjendatud ettepanek maakonnaplaneeringu muutmiseks regionaal- ja põllumajandusministeeriumile. Ministeeriumi ruumilise planeerimise osakond on aga kahel korral oma kirjades juhtinud Pärnu linnavalitsuse tähelepanu sellele, et „/…/ tuleb arvestada maakonnaplaneeringuga kavandatud ning üldplaneeringuga täpsustatud puhkemetsade ja rohevõrgustikuga, sh nende väärtuste ja olemasolevate vääriselupaikadega ning võrgustike toimivuse tagamisega. Oleme seisukohal, et niivõrd suuremahuline arendustegevus ja üldplaneeringu muutmine, mis ei ole kooskõlas maakonnaplaneeringu põhimõtetega, vajab põhjalikumat kaalumist, sh erinevate asukohavariantide hindamist ja kaalumist.“

Sertifitseeritud Eesti puidust

Eesti metsadest pärit puit on sertifitseeritud puit** muuhulgas seetõttu, et Eesti on lubanud vääriselupaiku kaitsta. Kui meil ei oleks vääriselupaikade regulatsiooni, poleks võimalik meie metsadest pärit puitu sertifitseeritud tarneahelast pärit puiduna müüa. Kui vääriselupaikade kaitse tegelikult ei toimi, kaotaks meie puit sertifikaadi ja sellele toetuva turuväärtuse. See seaks ohtu Eesti metsade maine ja majandusliku jätkusuutlikkuse. Eelnevast lähtuvalt peaks vääriselupaikade kaitse olema nii riigi kui kogu metsasektori jaoks üks esmaseid prioriteete.

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika

Vääriselupaikade kaitse Eestis, kuigi tegu on väga ohustatud ja kõige elurikkamate elupaikadega, on kohustuslik VAID riigimaal. Riigi plaan maa enampakkumisele panna on enam kui kummaline. Vääriselupaikades pole vaja teha kaitsetegevusi, neis tuleb lasta loodusel omapäi kulgeda ning see ei too riigile kaasa mingeid kulusid. Igal juhul on vääriselupaigad riigi maadel meie kõigi asi hoida ja kaitsta – olgu põhjuseks siis sertifitseeritud puit või soov hoida erakordselt haruldasi koosluseid. Tehasest unistades on arendajad lubanud toota rohelist metanooli – see pole tehniliselt võimalik, nagu Biofuelwatchi ja Päästame Eesti Metsad raport selgitas. Kui aga tehase ehitamiseks raadatakse vääriselupaigad, ei ole võimalik tehast roheliseks nimetada ka mitte unistuste tasandil.

* Mis on vääriselupaik?Vääriselupaigad on metsaseaduse (MS §23) alusel alad, kus ohustatud või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur. Need moodustavad vähem kui 1% Eesti metsadest ja on võrreldavad kaitsealuste liikide elupaikade või kaitsealadega. Riigimaal on vääriselupaikade kaitse kohustuslik, kuid eramaadel vabatahtlik.Regulatsioon tuleneb metsaseaduse (MS) §-st 23 lg 1, mis sätestab, et vääriselupaik (VEP) on ala, kus kitsalt kohastunud, ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur. Vääriselupaiga regulatsioon on samastatav kaitsealade või kaitstavate liikide kaitsekorraldust puudutava regulatsiooniga, mis tähendab, et kui mingil alal leitakse väärtus (kaitsealade puhul näiteks maastik, kultuuripärand, kaitsealused liigid - vt LKS 4. ptk, kaitsealuse liigi puhul näiteks mõne kaitsealuse liigi pesa - vt LKS 8. ptk), siis see registreeritakse, korraldatakse kaitse ning seda hoitakse seni kuni väärtus alal säilib. Näiteks ei ole kaitsealuse liigi kontekstis võimalik eemaldada kaitse alt merikotka pesapuud, kui merikotkas puul veel pesitseb (LKS § 50 lg 2 p 2).

Vääriselupaiga regulatsiooni kehtestamisel on metsaseaduse seletuskirjas veel välja toodud: „Vääriselupaiga tingimustele vastavad elupaigad moodustavad vähem kui 1% Eesti metsade kogupindalast. Uue seadusega hakatakse vääriselupaiku kaitsma kõikides majandatavates metsades, s.o tulundusmetsades ja kaitsemetsades. Seaduse § 23 lõikes 2 sätestatakse volitus vääriselupaiga klassifikaatori ja valiku juhendi kehtestamiseks. Riigimetsas korraldatakse vääriselupaikade kaitset keskkonnaministri käskkirja alusel. Eraõiguslikele isikutele ja omavalitsustele kuuluvas metsas jääb vääriselupaikade kaitse vabatahtlikuks.“

** Sertifitseeritud puit peaks tähendama, et see on pärit metsast, mida majandatakse vastutustundlikult ja jätkusuutlikult, järgides kindlaid keskkonna-, sotsiaalseid ja majanduslikke standardeid. Tavaliselt annavad selle kinnituse organisatsioonid nagu FSC (Forest Stewardship Council) või PEFC (Programme for the Endorsement of Forest Certification). Kuid oluline on teada, et neid süsteeme on sageli kritiseeritud, kuna standardite järelevalve ja rakendamine võivad olla puudulikud. See on tekitanud olukordi, kus sertifikaate kasutatakse rohepesuks – looma kuvandit jätkusuutlikkusest ilma reaalse sisulise vastutuseta. Seega tasub suhtuda kriitiliselt ja jälgida, kas konkreetse toote sertifikaat tõepoolest vastab vastutustundliku metsamajandamise põhimõtetele.