Teadlased avastasid ajaloo kõige võimsamad kosmilised kiired: nende allikas võib asuda Maa lähedal

Need kiired kaotavad energiat kosmoses liikudes valguse ja magnetväljadega vastastikmõju tõttu, kirjutab portaal Live Science.

Teadlased on avastanud seni kõige võimsamad kosmilised kiired, mille energia ulatub kuni 40 teraelektronvoldini – see on 40 000 korda suurem kui nähtaval valgusel. Need kiired koosnevad elektronidest ja positronidest ning pärinevad müstilistest allikatest, mis asuvad suhteliselt lähedal Maale. Kiired kaotavad oma energiat kosmoses liikudes valguse ja magnetväljadega vastastikku mõjudes, mis viitab sellele, et nende allikad peavad asuma vaid mõne tuhande valgusaasta kaugusel – galaktika mõõtmeid arvestades väikesel kaugusel.

Kosmilised kiired, mis tekivad näiteks supernoovades, pulsarites ja tundmatutes nähtustes, lõhustuvad Maad tabades osakeste vihmaks, mida saab jälgida Maa pinnal. Nende eriti energiliste kiirte jälgimiseks kasutasid teadlased High Energy Stereoscopic System (HESS) teleskoope, mis paiknevad Namibias Khomase mägialal. Üle kümne aasta jälgisid need teleskoobid Maa atmosfääri ülemisi kihte, otsides nõrku kiirguse jälgi, mida kiirelt liikuvad osakesed endast maha jätavad.

Kiirte leidmiseks analüüsiti nende tekitatud sinakat helendust, mis ilmneb siis, kui osake liigub keskkonnas kiiremini kui valgus. Teadlased kasutasid keerukaid algoritme, et eristada kiirte signaale muust mürast, ning koostasid detailse energiadiagrammi Maale jõudvate kiirte kohta. Eriti energiliste osakeste esinemine viitab, et nende lähteallikad asuvad meie galaktikas üsna lähedal. See avastus pakub uut vaadet meie päikesesüsteemi naabruskonna füüsikale ja jääb lähiaastatel valdkonna oluliseks verstapostiks.

Avastus on märkimisväärne, kuna seni on kõrge energiaga osakeste mõõtmine kosmilistes missioonides olnud keeruline. Nüüd on teadlased loonud etaloni andmestikus, mis avab uusi võimalusi kohalike kosmiliste kiirte allikate mõistmiseks. Uuringutega seotud teadlased, nagu näiteks Katherin Egberts ja Mathieu de Naurois, rõhutavad, et need tulemused muudavad oluliselt meie arusaama universumi lähedasematest osadest ja pakuvad vastuseid seni lahendamata küsimustele.