„Ravi polnud mitte mingisugust.“ 105 aasta eest ajas pisike parasiit Eestis hauda tuhandete kaupa inimesi

105 aastat tagasi möllas 20. sajandi Eesti ajaloo kõige surmavam epideemia. Selles on süüdistatud Eesti võime. Kui palju oli Eesti riigil selles süüd? Forte selgitas ajaloolaste abiga välja.

20. sajandi surmavaim epideemia Eestis puhkes 1919. aasta novembris, kui Vabadussõja lõpukuudel levis tüüfus Loodearmee sõdurite ja nende pereliikmete seas. Epideemia, mis sai alguse Venemaalt taganenud Loodearmeest, haaras peagi ka eestlasi, tappes tuhandeid. Mõnede ajaloolaste hinnangul süvendas Eesti võimude ükskõikne ja viivitav käitumine seda ja lubas haigusel levida ja rohkelt surmasid põhjustada. Poliitik ja ajaloolane Jaak Valge on kunagi lausa avaldanud arvamust, et loodearmeelaste järeltulijate ees võiks vabandada. Paljud neist puhkavad endiselt Ida-Virumaa kalmistutel. Vabandus võiks Valge meelest seisneda nende kalmistute korrastamises ja hooldamises Eesti riigi kulul, austades sellega nende mälestust ja panust, mis nad andsid kaudselt Eesti Vabariigi püsimajäämisesse.

Tegelikult on toonasel tüüfuseepideemial laiem ajalooline ja geograafiline kontekst, kui Eestis sageli ollakse harjutud mõtlema. Tüüfusepuhang oli üks suurimaid epideemiaid Venemaal revolutsioonide ja kodusõja perioodil aastatel 1917–1922. Tüüfus on äge nakkushaigus, mille peamised sümptomid on teadvuse hägunemine, kõrge palavik ja äge lööve. Haigus kahjustab närvisüsteemi ning sellega kaasneb tüüfusele iseloomulik deliirium. Tüüfust põhjustavad riketsiad, bakterid, mida levitavad peamiselt riide- ja kehatäid.