Uut malaaria vaktsiini antakse edasi sääsehammustusega

Muundatud malaaria parasiitidega nakatunud sääsehammustused tugevdasid uuringus immuunsust ja takistasid malaariasse nakatumist.

Teadlased on välja töötanud uue vaktsineerimisstrateegia malaaria vastu - immuunsuse suurendamine malaariat põhjustava parasiidi geneetiliselt muundatud versiooni kandvate sääskede hammustuste kaudu. Katse käigus vähendas see lähenemisviis osalejate vastuvõtlikkust malaaria suhtes, mis võib sillutada teed tõhusamatele viisidele, kuidas peatada haigust, mis nakatab aastas umbes 250 miljonit inimest.

„Need tulemused on oluline samm edasi malaariavaktsiini väljatöötamisel,“ ütles Londoni Hügieeni- ja Troopikameditsiini Kooli immunoloog Julius Hafalla. „Jätkuv ülemaailmne malaaria levik muudab tõhusamate vaktsiinide väljatöötamise kriitiliseks prioriteediks.“

Ajakirjas The New England Journal of Medicine avaldatud uuringus puutusid osalejad kokku malaariat põhjustava Plasmodium falciparum’i parasiidi modifitseeritud versiooniga sääskede hammustuste kaudu. Inimestel rändavad parasiidid maksa ja nakatavad seejärel punaseid vereliblesid. Modifitseeritud parasiidid olid konstrueeritud nii, et nad lõpetasid arenemise vahetult pärast inimesesse sattumist.

Ligi 90% modifitseeritud parasiitidega kokkupuutunud osalejatest vältis haigestumist pärast malaariasääskede hammustust.

On olemas kaks heakskiidetud malaariavaktsiini. Mõlema eesmärk on tagada pikaajaline immuunsus, tekitades antikehi, mis takistavad malaariaparasiitidel nakatuda maksarakkudesse, ning samuti on need suunatud läbimurdeliste infektsioonide vastu.

Kuid vaktsiinid on ainult umbes 75% ulatuses tõhusad ja vajavad kordussüste. Seega jätkavad immunoloogid alternatiivsete strateegiate uurimist.

Üks lähenemisviis on geneetiliselt muundatud parasiitide kasutamine. Uurimisrühm oli varem katsetanud GA1-nimelise modifitseeritud malaariaparasiidi tõhusust, mis on loodud nii, et selle areng peatub umbes 24 tundi pärast nakatumist.

Kuid GA1-parasiit kaitses malaaria eest vaid üksikuid osalejaid, mistõttu uurimisrühm arendas teise parasiidi, GA2. GA2 on loodud nii, et peatab arenemise umbes kuus päeva pärast nakatumist, mis on otsustav periood, mil parasiidid paljunevad inimese maksarakkudes.

Teadlased testisid, kas kokkupuude GA1 või GA2-ga võib aidata inimestel arendada immuunsust malaaria vastu. Nad panid osalejad kokku 50 sääsehammustustega; 10 osalejat said hammustusi GA1-parasiitidega nakatunud sääskedelt ja 10 osalejat hammustasid GA2-parasiitidega sääsed. Kolm nädalat hiljem puutusid osalejad kokku malaariat kandvate sääskedega.

Vahetult enne kokkupuudet nende sääskedega oli mõlemal osalejate grupil kõrgem antikehade tase kui enne. Üks kaheksast (13%) GA1-parasiitide hammustatud osalejast ei haigestunud malaariasse, võrreldes 89 protsendiga GA2-parasiitide grupis. Peale sääsehammustustega seotud sügeluse olid kõrvaltoimed minimaalsed.

Teadlased soovivad nüüd oma tulemusi suuremates uuringutes korrata. Hafalla sõnul peaksid sellele tööle järgnema ulatuslikumad uuringud, et kinnitada GA2 elujõulisust ülemaailmse malaaria tõrje kandidaadina.