„Xi peab, siis endale kuuli pähe laskma.“ Milline on võimalus, et Venemaa kasutab Ukraina vastu tõesti tuumarelva?

Venemaa proovis täna Ukrainat ja Läänt hirmutada tuumalöögiga. Kui reaalne see oht on?

21. novembri hommikul korraldas Venemaa järjekordse raketirünnaku Ukraina vastu, kombineerides erinevaid relvasüsteeme. Rünnakus kasutati seitset tiibraketti H-101, millest kuus tulistati alla, ja ühte õhk-maa hüperhelikiirusega raketti H-47М2 Kinžal. Lisaks teatas Ukraina õhujõudude staap, et Venemaa Astrahani oblastist lasti välja mandritevaheline ballistiline rakett. Kuigi raketi tüüpi ei täpsustatud, oli eelnevalt levinud info võimalikust RS-26 Rubež keskmaaraketi kasutamisest. Rakettide nagu Rubež, Topol või Jars peamine eesmärk on tuumalõhkepeade toimetamine sihtmärgini ehk teisisõnu Venemaa demonstreeris võimekust anda Ukraina linnadele tuumalöök. Samas teatasid Ukraina ametivõimud, et raketirünnakul ei olnud märkimisväärseid tagajärgi.

Mandritevahelise ballistilise raketi kasutamine rünnakus Ukraina vastu tekitab mitmeid küsimusi. Teoreetiliselt on võimalik, et Venemaa varustas Rubeži, Topoli või Jarsi konventsionaalsete lõhkepeadega, kuid selline lahendus on ebaefektiivne ja majanduslikult ebapraktiline. Sarnased sihtmärgid on juba Iskanderi rakettide ja muude Venemaa relvasüsteemide ulatuses. Eksperdid arvavad, et tõenäoliselt kasutati ballistilisel raketil tuumarelva imitatsioone, mida varem on olnud nähtud Venemaa taktikalistel manöövritel, näiteks tiibrakettidel H-55. Samuti tõstatub küsimus, kas Venemaa teavitas Ameerika Ühendriike raketi väljatulistamisest ja selle trajektoorist. Sellest teatamine on tuumariikide seas kohustuslik, et vältida eelhoiatussüsteemide aktiveerumist ja võimaliku vastulööki. Ilma rahvusvahelise teavitamiseta võiks selline tegevus viia suurte probleemideni. Venemaa tegevus on selgelt suunatud sõjalise jõu näitamiseks kui ka geopoliitilise surve suurendamiseks, kuid löögi enda reaalne mõju jäi minimaalseks.