Meie ühiskonnas räägitakse palju sellest, et tänapäeva lastel ja täiskasvanutel on ebatervislikud toitumisharjumused. Nad kannatavad ülekaalu, depressiooni ja terviseprobleemide käes, mis tulenevad aastaid kestnud liigsest suhkru tarvitamisest. Mõned on juba rasvunud, võitlevad diabeediga või püüavad vabaneda kroonilisest väsimusest. Iga päev õpetame oma patsientidele tervisliku toitumise põhimõtteid, „tervisliku taldriku“ kontseptsiooni ja julgustame neid regulaarselt spordiga tegelema.

Samas unustame sageli ise, kui tähtis on täisväärtuslik toitumine. Arstidena eelistame tihti patsientide vastuvõttude vahepeal haarata kommi või mõne muu kahjuliku suupiste, sest kiirustame ja pole aega korralikuks lõunaks. Selle tulemusel kogume ka ise liigseid kilosid, kaotame energiat, muutume ärrituvaks ja leiame aina uusi põhjusi, miks me taas oma tervisega tegeleda ei jõua. Selline eeskuju pole just parim patsientidele, kas pole?