Uraani ümbritsevad salapärased maailmad võivad peita elu jaoks sobivaid tingimusi. Uraan, meie päikesesüsteemi üks kaugeimaid ja külmemaid planeete, on aastakümneid olnud teadlaste jaoks mõistatus, eriti pärast NASA kosmoseaparaadi Voyager-2 möödalendu 1986. aastal. Toona saadud andmed näitasid, et Uraan ja tema viis suurt kuud on täiesti elutud ja ilma geoloogilise aktiivsuseta. Kuid uus uuring viitab, et Voyager-2 missiooni ajal tabas päikesesüsteemi äge magnettorm, mis võis muuta ja moonutada andmeid, jättes planeedist eksitava pildi.
Hiljutised analüüsid näitavad, et Uraani kuud võivad olla hoopis palju põnevamad, kui seni arvati. Mõnede teadlaste hinnangul võivad nende jäise pinna all olla vedelad ookeanid, mis võivad isegi elu toetada. See teooria paneb teadlased mõtlema, et Uraani ümbrus pole sugugi elutu, vaid võib peita elu võimalusi sarnaselt Saturni kuu Enceladusega, mille pinnalt on avastatud veejugasid, mis viitavad võimalikele ookeanidele.
Uraan on unikaalne oma eripärase pöörlemistelje poolest: ta on pigem külili. Erinevalt teistest planeetidest on tema pöörlemistelg peaaegu orbiidi tasandil, mis muudab ta päikesesüsteemi üheks salapärasemaks objektiks. Lisaks sellele on Uraani magnetväli ebatavaline, kuna asub planeedi keskpunktist veidi nihkes. See avastus tekitas küsimuse, kas planeedi ja tema kuude pinna all võib olla rohkem peidus, kui algselt arvatud.
Voyager-2 kosmosesondi projektis osalenud astronoom Linda Spilker, avaldas rõõmu, et 1986. aasta andmed on toonud uusi avastusi. Kaasaegne tehnoloogia on võimaldanud andmeid põhjalikumalt analüüsida ja nende kaudu saada põnevaid vihjeid võimaliku elu kohta. Spilkeri sõnul on rõõmustav teada, et vana andmestik võib tuua uusi läbimurdeid ja suunata tulevasi missioone.
Astronoom William Dunn, selgitab, et viimase 40 aasta eksiarvamused Uraani kohta on tänaseks ümber lükatud. Ta usub, et mõni Uraani kuu võib peita ookeane ja elu jaoks sobivaid tingimusi. See teadmine võib omakorda inspireerida NASA-d ja teisi kosmoseagentuure saatma Uraani suunas uusi missioone, et uurida seda jäist ja salapärast paika.
Praegu on NASA-l plaanis saata järgmise kümne aasta jooksul Uraani suunas uus sond, mille ülesandeks on koguda täpsemaid andmeid ja avastada võimalikke ookeane ja elu märke. Kui kõik kulgeb plaanipäraselt, võib sond jõuda Uraanini 2045. aastal, võimaldades teadlastel sügavamalt uurida, kas need kauged maailmad võivad olla eluks sobivad.
Voyager-2 andmete läbivaatamise idee tuli NASA teadlasel Jamie Jasinskil, kes leiab, et uued avastused võivad mõjutada järgmise missiooni instrumentide disaini. Kuna Uraani süsteem sattus Voyageri möödalennu ajal anomaalse päikesetormi mõju alla, tuleb uue sondi jaoks luua täpsemad ja tundlikumad mõõteriistad.
Uraani ümbruse edasine uurimine on tähtis, kuna see võib tuua revolutsioonilisi avastusi kaugete jäiste maailmade kohta. Sellised teadmised pole olulised mitte ainult teadusliku uudishimu rahuldamiseks, vaid ka meie arusaama laiendamiseks, kuidas elu võib ilmaruumis areneda ja eksisteerida.
Kui uued missioonid kinnitavad, et Uraani kuud on tegelikult aktiivsed ja nende all võib leiduda ookeane, tõstatab see olulisi küsimusi, kas sellised maailmad võiksid olla peamised kohad elule väljaspool Maad. Just need jäised, kaugemad paigad võivad pakkuda varjatud võimalusi eluks, mida meie praegused teadmised ja tehnoloogia on alles hakkamas avastama.
