Euroopa Liidust meile kaela sadanud direktiiv ja selle põhjal loodud Eesti normid nõuavad, et avalikel üritustel tohib toitu ja jooki pakkuda vaid nõudes, mida uuesti pestakse ja taas kasutusele võetakse. Et rahvas on nõud tagasi tooks, on hakanud ürituste korraldajad või nende palgatud nõudekäitlusfirmad nende käest küsima pandiraha.

Lisaks küsivad korraldajad tihti külastajatelt täiendavat ja mitte tagastatavat raha selle eest, et uue süsteemi kasutamise kulu kinni maksta. Loomulikult küsitakse korduskasutusnõude teenuse eest raha ka toitlustajatelt, kellel on pealegi tihti kohustus kasutada üksnes teatud firma nõusid – enda nõude kasutamine ja nende kohapeal või mujal pesemine on pahatihti absoluutselt keelatud tegevus!

Jäämäe tippu ehib aga teadmine, et nii mõnigi ürituste korraldaja on küsinud süsteemi kasutamiseks toetusraha ka riigilt ja seda keskkonnainvesteeringute keskuselt ka mitmel korral saanud [Viljandi Folgi näide siin]. Seega on rohesüsteem rakendatud mõnuga täiendava kasumi saamise vankri ette.

Riigi kinnitusel olla keegi välja arvutanud, et korduskasutusnõude süsteem annab keskkonnasäästu vaid juhul, kui neid nõusid pesta ja uuesti kasutusele võtta minimaalselt seitse korda. Praktikas tähendab see, et kasutada saab vaid vihatud fossiilsest plastist või klaasist nõusid. Reaalsuses siiski esimesi. Nõudepesu teenuse pakkuja ütleb meil allpool, keskmiselt peavad nõud vastu aga mitte enam kui kolm pesu.

Seega on plast nüüd lubatud, vana hea taastuvast materjalist papptops või -taldrik aga enam mitte. Keelu all on ka biolagunevast või biopõhisest plastist anumad ja söögiriistad.

Viikna: see ei tohiks olla nii jõhker

„Keskkonnasõbralik ja säästev saab olla märksa edukamalt ka ilma selle süsteemita,“ tõdeb Fortele antud usutluses mitmete suurürituste korraldaja Lauri Viikna.