Üle kolme miljardi aasta tagasi tabas Maad hiiglaslik asteroid nimega S2, mille läbimõõt ulatus kuni 60 kilomeetrini – see oli mitmeid kordi suurem kui asteroid, mille tõttu kadusid Maalt 66 miljonit aastat tagasi dinosaurused. Asteroidi kokkupõrge Maaga toimus ajal, kui Maa oli valdavalt kaetud veega ja õhus polnud praktiliselt üldse hapnikku. Pärast kokkupõrget vallandus äärmiselt võimas tsunami ja ookean kees, temperatuur tõusis hetkeks saja kraadini. Õhk täitus paksu tolmu ja auruga, mis blokeeris päikesevalguse, mistõttu elu, mis sõltus fotosünteesist, hävis.

Sellest kataklüsmist hoolimata taastus elu Maal kiiresti ja saavutas koguni uue elurikkuse. Uuringud, mille viisid läbi Harvardi ja Stanfordi ülikoolide teadlased, toovad välja, et asteroidi mõju muutis ookeani koostist, tuues pinnale rauarikast vett ja lisades merevette fosforit. Fosfor, mis on võtmetähtsusega geenide ja raku struktuuri ülesehituses, jõudis Maale tänu sellele asteroidile. Samuti erosioon tsunamijärgselt viis seda toiteelementi veelgi merevetesse, toetades seeläbi bakterite ja mikroorganismide elujõu kasvu.

Teadlased leidsid jälgi elu intensiivsest taastumisest Lõuna-Aafrikas Barbertoni rohelistest kivimitest, mis on üks vanemaid geoloogilisi piirkondi maailmas, kus leidub tõendeid antud piirkonna mikrofloora uuenemisest pärast kokkupõrget. Elu hakkas Maal uuesti õitsema, kohanes uute oludega ja moodustas keerukamaid eluvorme kui varem – asteroidi mõju kiirendas oluliselt elu mitmekesistumist ja kasvu.

Geoloog Andrew Knoll ja tema kolleegid märkisid, et raua ja fosfori rohkuse tulemusena leidis aset mikroorganismide plahvatuslik kasv. Need mikroorganismid, kelle eluviis ei nõudnud fotosünteesi, suutsid kohaneda ja edeneda uutes tingimustes.