„Jaapan uskus, et saab ameeriklased puruks lüüa nagu venelased Tsushimas.“ Möödus 80 aastat maailma suurimast merelahingust

80 aastat tagasi peksid ameeriklased Leyte saare lähedal puruks viimased Jaapani mereväe riismed. Forte jutustab oma lugejatele, mis seal juhtus.

80 aastat tagasi Vaiksel ookeanil toimunud Leyte lahing oli teise maailmasõja suurim laevastike kokkupõrge ja üleüldse maailma ajaloo suurim merelahing. See kestis 23. oktoobrist 26. oktoobrini ning pani korralikult proovile Jaapani ja USA laevastikud ning mõjutas otsustavalt Jaapani sõjalise võime kokku kuivamist Vaikse ookeani sõjas. Lahing oli osa Filipiinide vabastamise kampaaniast, mille eesmärk oli avada liitlasvägedele juurdepääs jaapanlaste Kagu-Aasiasse minevatele varustusliinidele ning lõpetada strateegiliste vahendite vedu Hollandi Ida-Indiast (praegune Indoneesia) Jaapani kodusaartele. USA väejuhtide Chester Nimitzi ja Douglas MacArthuri plaan oli alustada Filipiinide vabastamist just Leyte saarest.

Mõlemad sõdivad pooled läksid lahingusse oma plaaniga. Jaapani poolel juhtis operatsiooni operatiivplaani Sho-Go raames admiral Soemu Toyoda, kes jaotas oma laevastiku neljaks: Põhjajõuks, Keskjõuks, Lõunajõuks ja Läänejõuks, mis ründasid USA laevastikku eri suundadest, püüdes üllatada ameeriklasi ja jätta nad ilma õhutoetusest. Jaapani admiral Kurita juhtis Keskjõudu, mille tuumikuks olid hiiglaslikud lahingulaevad Yamato ja Musashi. USA poolel juhatas laevastikku admiral William Halsey, kellele allusid tugevad lennukikandjate ja lahingulaevade formatsioonid. USA väed, keda toetas ülivõimas õhuvägi, asusid Leytele maabuma, samas kui Jaapan keskendus vastase üllatamisele, lootes hävitada USA laevastikku osade kaupa ja tekitada lahingus USA-le suuri kaotusi, et peatada ameeriklaste liikumist Vaiksel ookeanil Jaapani kodusaarte suunas.