„Eesti väejuhatus valgete võitu ei tahtnud.“ Kas Loodearmee Petrogradi sõjakäigu edu korral oleksid Stalin ja Putin olemata jäänud?

Kas 1919. aasta sügisel Eestist lähtunud pealetung Petrogradile võinuks õnnestumise korral muuta kogu maailma ajalugu? Forte küsis sõjaajaloolaselt Peeter Kaasikult.

Loodearmee 1919. aasta sügisene sõjakäik Petrogradi alla oli oluline episood Vene kodusõjas, kus Vene valgete Loodearmee eesmärk oli vallutada endine Venemaa pealinn Petrograd, mis oli bolševike tähtis tugipunkt. Sõjakäigu kontekst oli poliitilises ja sõjalises mõttes keeruline. 1918. aasta lõpus ja 1919. aasta alguses olid Vene valged saavutanud mitmes Venemaa piirkonnas märgatava edu, kontrollides suuremat osa Vene territooriumist. Ühe Vene valgete kõige väiksema formeeringu, Loodearmee juhtkond oli seadnud sihiks vallutada bolševikelt Petrograd, lootes, et selle eesmärgi saavutamine toob kaasa bolševikevastase mässu kogu Venemaal ning aitab kukutada Lenini valitsuse. Loodearmee sõjakäik toimus olukorras, kus bolševikud olid koondanud oma põhijõud lõunasse, et võidelda Denikini armeega. Loodearmee soovis seda ära kasutada, jõuda kiiresti Petrogradini ja vallutada selle Vene suurlinna. Loodearmee juht kindral Nikolai Judenitš pani kokku strateegilise plaani, mis keskendus kiiretele ja otsustavatele löökidele, et murda läbi Punaarmee kaitse, mis polnud Petrogradi ümbruses eriti tugev. Judenitš pani rõhku üllatusmomendile ning arvestas, et võtmemomendiks saavad valgete otsustavus ja punaste peataolek.

Loodearmee sõjakäiku toetasid Briti ja Prantsuse valitsus, kes varustasid Judenitši armeed laskemoona ja relvadega ning toetasid finantsabiga. Samuti toetasid britid, peamiselt admiral Aleksandr Koltšaki kaudu, Loodearmee logistilisi vajadusi ning andsid lisatoetust ka Soome- ja Eesti-suunalise diplomaatilise tegevuse kaudu. Soome ja Eesti olid huvitatud Punaarmee tõrjumisest, kuid olid skeptilised ka Vene valgete suhtes, kelle eesmärgiks oli taastada ühtne ja jagamatu Venemaa.