Kanakulli pesade läheduses tuleb vältida lageraiet ja säilitada vana metsa, selgub äsjasest uuringust. Kagu-Eesti kanakullid eelistavad pesitseda vanas okasmetsas, mida on pesa ümbruses keskmiselt 64%. Kuna vana mets on raiesurve all, on kanakulli eelistatud elupaigad kadumas – leitud pesad asuvad teineteisest keskmiselt 6,9 kilomeetri kaugusel ja on valdavalt kasel.
Euroopa metsade ökoloogiline olukord halveneb – seda kinnitavad nii kaugseire andmed kui ka elurikkuse inventuurid. Kuigi muutuse täpset mõju on keeruline prognoosida, on tasakaalu leidmine metsanduse ja metsa ökosüsteemi säilimise vahel võti kestlikuks metsanduseks. Üleilmselt on metsaraie oluline röövlinde ohustav tegur.
Röövlinnud on looduse seisundi indikaatorid, sest nad on toiduahela tipus. Kanakulli olemasolu viitab linnurikkusele, aga ka teiste selgroogsete, selgrootute, taimede ja seente rohkusele. Paraku on liik raie tõttu mitmes levila piirkonnas taandumas ning kantud ohustatud liikide nimekirja. Eestis on täna kanakulle ligikaudu kaks korda vähem kui mõnekümne aasta eest.
Ülo Väli ja Diana Soop Eesti Maaülikoolist ja Tarmo Evestus Keskkonnaametist analüüsisid 75 Kagu-Eesti kanakulli pesade ümbruse maastikku. Pesapaiku metsa juhupunktidega võrreldes selgus, et liik eelistab vana metsa: pesametsa keskmine vanus oli 101 aastat (61–171), ümbruskonna keskmine metsa vanus vaid 56 aastat. Lisaks eelistas kanakull keskmise tihedusega metsa. 69% pesadest olid männikutes, kuid eelistatud pesapuu oli siiski kask – ilmselt puu võra struktuuri tõttu.
Kanakulli vanametsa eelistusel on mitmeid põhjusi – seal on rohkem ruumi puuvõrades vahel lennata, rohkem saaki ja sobilikke pesapuid. Seega on jätkusuutlikus metsamajanduses vaja vanametsa säilitada nii palju kui võimalik. Samas on kanakulli pesad metsaserva lähistel, mis tähendab, et ta võib lõigata kasu ka metsaserva ja sealse maastiku toidurohkusest.
Autorid järeldavad, et Eestis kanakullile sobilikke pesapaiku on, kuid need ei ole piisavalt kvaliteetsed. Selleks, et kanakull leiaks piisavalt toitu, tal oleks avarat lennuruumi ja pesitsuskohti, tuleb säilitada üle 60 aastaseid metsi ning tagada nende tihedus pesapaikade lähikonnas. Kuigi teadaolevate kanakulli pesade ümber asuvad kaitsepuhvrid, kus metsaraie on piiratud, ei ole see siiski piisav, sest maastiku tasemel jääb vana metsa aina vähemaks.
Eesti metsad on killustumas, kuid kanakull vajab piisavalt suurt metsa – sinna peavad mahtuma ka varupesad, mis on 60% juhtudest kuni 300 meetri kaugusel põhipesast ja 94% juhtudest 700 meetri kaugusel. Seega on oluline säilitada vanametsa pesast vähemalt 300 meetri raadiuses ning kaitsta ka asustamata pesapaiku, kus sobilikud olud pesitsuseks on säilinud.
