Riigiasutused vaatavad pealt, kuidas petturid krediidiasutuste kaudu ohvritelt miljoneid lüpsavad

Eestis ei möödu viimased paar aastat nädalatki, mil politseikroonikast ei jookseks läbi teadaandeid selle kohta, kuidas kurjategijatel on õnnestunud ühes või teises meie laenukontoris võtta teiste isikute nimel endale laenu. Sellest hoolimata ei suuda finantsinspektsioon meenutada ühtegi järelevalvemenetlust, mis oleks algatatud uurimaks seda, kas Eesti krediidiandjad ikka täidavad isikusamasuse kontrolli nõudeid. Seaduste karmistamist ei pea vajalikuks ka rahandusministeerium. Asutused vaatavad üksnes etteheitva peavangutusega kergeusksete ohvrite poole.

Tüüpiline näide tekstist, mida politseikroonikate koostajad juba une pealt kokku kirjutada oskavad: „8. oktoobril helistas kelm Kambja vallas elavale mehele, tutvustades end pangatöötajana ning küsides erinevatel ettekäänetel korduvalt Smart ID PIN-koodide sisestamist. Mehe nimele sõlmiti tegelikult laenuleping. Kui kannatanu märkas, et tema kontole laekus 2000 eurot, millest 900 kandsid kelmid kohe üle võõrale kontole, õnnestus mehel kiire sekkumisega ülejäänud summa laenuandjale tagastada. Kahju on 900 eurot. Politsei uurib kelmusjuhtumit kriminaalmenetluses.“

Nagu muu seas jookseb tekstist läbi viide sellele, et kurjategijail õnnestus hetkega avada konto ühe Eesti krediidiandja juures. Ja mitte ainult konto avada, vaid ka laenu saada. Ohvri tahte vastaselt, tegelikku isikut varjates – isikusamasuse kontrolli täielik läbikukkumine.