Teadlased avastasid šokeeriva tõe ookeani süvaveetõusudest: vesi voolab hoopis teisiti!

Uuring, mille tulemused avaldati ajakirjas Nature Geoscience, näitas, et ookeani süvaveekerked, eriti Mosambiigi rannikul, on palju dünaamilisemad ja ettearvamatumad, kui varem arvati, mis viitab sellele, et olemasolevad teaduslikud mudelid vajavad põhjalikku ülevaatamist.

Uurijad on avastanud, et ookeani süvaveekerked on palju keerulisemad, kui seni arvatud. Süvaveekerge ehk uhkvool on nähtus, kus külm ja toitaineterikas vesi tõuseb mere sügavaist kihtidest pinnakihtidesse, asendades seal sooja veekihi, mis tuulte mõjul merele puhutakse. See protsess soodustab kalapüüki, kuna toitaineterikas vesi toetab fütoplanktoni kasvu, mis omakorda toidab mereloomi.

Uus uurimus sisaldab suurimat andmekogumit süvaveekergete kiirusest ja suunast, mis kunagi kogutud. Varasemalt arvati, et need on stabiilsed ja voolavad Mosambiigi rannikul lõunast põhja, kuid uuringud näitasid, et tegelikult on need voolud palju dünaamilisemad.

Uuringu autor, tuntud sedimentoloog Mike Clare, rõhutab, et need voolud on keerulisemad, kui senised mudelid välja pakuvad, ja vajavad täiendavat uurimist. Süvaveekergete mõõtmiseks kasutati 34 ADCP-seadet (akustiline Doppleri vooluprofiilija -toim.), mis olid paigaldatud 2500 ruutkilomeetrile Mosambiigi väinas. Need mõõtsid voolukiirust ja suunda iga 10 minuti järel nelja aasta vältel.

Uuringu käigus avastati, et süvaveekerked muutusid sageli, nende kiirus varieerus ja suund võis isegi muutuda. Uurija Lewis Bailey märkis, et voolud olid üllatavalt muutlikud isegi lähestikku asuvate sadamate vahel. Voolude muutust põhjustasid tõenäoliselt nii hooajalised muutused kui ka looduslikud tegurid.

Kokkuvõttes rõhutavad teadlased, et uurimus on toimunud vaid ühes ookeani piirkonnas ning edasised uuringud teistes kohtades on hädavajalikud, et täiustada voolude simulatsiooni.