Mari Uusküla ja Karmel Naudre: tõlkija ja näitleja – mis on ühist neil esmapilgul erinevatel ametitel?
30. septembril tähistatakse tõlkijate päeva, mida esmakordselt peeti 1991. aastal. Sel päeval mälestatakse tõlkijate kaitsepühakut Hieronymust, keda tuntakse kui piibli ladina keelde tõlkijat.
Tehisaru ja üha enam masintõlget kasutavas maailmas on teatud ametite esindajate positsioon ja vajalikkus ühiskonnas ähmastumas. Üheks selliseks ametiks on tõlkija amet, mille tulevikku tehisaru areng üha enam mõjutab. Ent tõlkija amet pole pelgalt ühest keelest teise tõlkimine, vaid keeruline ja loominguline protsess, mis on sarnane kirjutamisega, aga ka näitlemisega. Niisiis – miks ja mismoodi me saame neid ameteid omavahel võrrelda ja kuivõrd mõjutab ühte tõlget tõlkija isiksus või ühte karakterit näitelaval näitleja isiksus?
Isiklikust kogemusest uurimisteemani
Karmel, kes on näitleja ja nüüdseks Tallinna ülikooli kirjaliku tõlke õppekava vilistlane, tuli tõlkimist õppima seetõttu, et tahtis omandada eriala, mida saaks teha näitlemise kõrvalt. Üsna varsti leidis ta kahe eriala vahel ootamatuid ja huvitavaid sarnasusi ning otsustas sel teemal oma magistritöö kirjutada. Kui enne arvas Karmel, et tõlkija töö on lähtekeele asendamine sihtkeele omadega ja ta suudab seda leidlikult teha, on edukas tõlge saavutatud.
Õppeprotsessis selgus, et asi on keerulisem ja sügavam. Tõlkimist õppides tulid tuttavad ette enda kurssi viimine teema või valdkonnaga, tekstis kirjeldatu ettekujutamine, püüd tekstiga samastuda, vajadus tajuda tekstis olevaid tegelasi ja väljendada end nii, nagu nemad seda teeksid. Kuid veelgi enam – ka tõlkijana oli vaja teksti läbi tunnetada ja kujutada ette detaile, tekstuuri, helisid, lõhnu, temperatuuri ja palju muudki. Tõlkimine tundus ühtäkki kehastunud tegevusena nagu näitleminegi.
Tõlkimine on kognitiivne, tunnetuslik tegevus, oskus probleeme uutes olukordades lahendada, võttes arvesse kultuuri ja konteksti. Tõlkijateaduse (ingl translator studies) mõiste pärineb Andrew Chestermanilt, kes täiendas tõlketeaduse üldpilti sellega, et tegi nähtavaks tõlkija kui isiksuse. Seega ei loe tõlke puhul ainult tõlge ise, vaid tõlkija suhtumisel, käitumisviisil, isiklikel kogemustel ning suhestumisel sotsiaalse ja tehnilise keskkonnaga on alati mingi mõju tõlkele. Tegelikkuses ongi tõlketeadus viimastel aastatel keskendunud nii tõlkeprotsessile ehk sellele, mida tõlkija teeb, kui ta tõlgib, kui ka tõlkijale kui isiksusele.
Ütle mulle oma isiksusetüüp ja ma ütlen, milline eriala sulle sobib
Kuigi Eesti tuntuim isiksuseuurija psühholoog Jüri Allik peab parimaks nn suure viisiku (Big Five) isiksusetüübiteooriat, kasutasime meie Katherine Cook Briggsi ja Isabel Briggs Myersi loodud Myers-Briggsi tüübiindikaatorit (MBTI), mis põhineb Šveitsi psühholoogi Carl Gustav Jungi isiksuseteoorial. Isiksusetesti tulemused põhinevad neljal dihhotoomial (ekstravert-introvert, taju-intuitsioon, mõtlemine-tunnetamine ja otsustamine-tajumine) ning kombinatsioonid moodustavad 16 erinevat isiksusetüüpi: ISTJ, ISTP, ESTP, ESTJ, ISFJ, ISFP, ESFP, ESFJ, INFJ, INFP, ENFP, ENFJ, INTJ, INTP, ENTP, INTJ.
Sama teooriaga on varemgi tõlkija isiksust uuritud. Küsimustikele oma töö iseloomu ja isikuomaduste kohta vastas 65 tõlkijat ning 66 näitlejat. Esmalt palutigi igal vastajal teha isiksuse test. Isiksuse test sisaldab küsimusi, kuidas inimesed mõnes tavapärases ja tuttavas olukorras harjumuspäraselt käituksid. Lisaks isiksuse testile vastasid osalejad küsimustele, mis puudutasid nende tööalaseid harjumusi, nt mis on teie töös kõige raskem, kas teie töö on loominguline, mis on teie töös kõige olulisem oskus jne.
Üllataval kombel näitasid tulemused erakordset sarnasust tõlkijate ja näitlejate isiksusetüüpide vahel: kõige sagedasem isiksusetüüp mõlemas grupis oli INFP, mis on saanud hüüdnime Vahendaja. Tõlkijatel oli küll võrdselt esinevaks tüübiks ka INFJ (Toetaja) ning näitlejatel esinesid nende ekstravertsed paarilised ENFP (Esivõitleja) ja ENFJ (Esinäitleja). Kui mõlema elualade esindajatel paluti oma ametit teiste ametitega võrrelda, leidsid tõlkijad, et nad on nagu kirjanikud, toimetajad, pedagoogid, aga ka vahendajad või läbirääkijad. Näitlejad aga, et nende amet on sarnane pedagoogi, psühholoogi või tõlkijaga ja siin pole midagi imestada.
Koguni 38,7% vastanud näitlejatest olid ka ise tõlkija rollis olnud, neist 26% lausa ilukirjandust tõlkinud. Huvitav on seegi, et tõlkijate ega näitlejate hulgas ei esinenud isiksusetüüpe nagu ESTP, ESFP ega ENTJ. Seega on mõlema ameti esindajad on oma isiksusetüübilt pigem intuitiivsed. Karmeli esialgne oletus tõlkijate ja näitlejate sarnasusest sai kinnitust.
Tõlkijate ja näitlejate ühised omadused ja oskused
Aga mismoodi nad on siis sarnased? Nimelt tekib tõlkijal ärevus tõlkeraskustega tõttu – saadakse aru tähendusest lähtekeeles, kuid ei osata mõtet sihtkeeles sama hästi sõnastada. Sarnane olukord võib tekkida näitlejal, kes küll mõistab tegelast, kuid ei suuda enda psühhofüüsist veel sellele tasemele viia, mida ta ette kujutab. Sellisel puhul aitab hariduse omandamine, sest mõlemate ametite esindajate oskusi on võimalik lihvida õppides ja kogemuse kaudu. Kui tõlkijad peavad oma töös olulisimaks keeletunnetust, siis näitlejatele on omakorda oluline keha-, tajude- ja ruumitunnetus. Mõlema ameti esindajad peavad olema oma elukutse suhtes kirglikud, samuti tundma oma tööriistakasti, mida õpetatakse neile vastavatel kursustel ülikoolis. Oluline on emakeele valdamine, sest ka näitlejad kasutavad enda väljendamiseks ju sõnu. Lisaks on olulised uudishimu, orienteeritus detailidele ja vastutustunne, täpsus ning hea distsipliin. Seega on näitlejal ja tõlkijal nii mõndagi ühist - muuhulgas ka omadused ja oskused. Kui kõik need kokku lugeda, võime loota, et lähiajal masin tõlkija tööd siiski üle ei võta – vähemalt seni, kuni masin ise ei mõtle ega tunneta.
Karmel Naudre magistritöö on leitav siit https://www.etera.ee/zoom/201790/view?page=1&p=separate&tool=info
