TUNNE TEADLAST | „Välismaalased ei suuda ära imestada, kui palju erinevaid sorte maasikaid ja õunu müüakse Eesti laatadel“ - aiandusprofessor Ulvi Moori sõnul väärivad Eesti tootjad suuremat austust

Eesti inimesed võiksid rohkem austada kohalikke toidutootjaid, sest nad teevad väga rasket tööd selleks, et meie toidulaual oleks värsked puu- ja köögiviljad ilma pika transpordiahelata, leiab Eesti Maaülikooli aianduse professor Ulvi Moor.

Nimi: Ulvi Moor

Amet: Eesti Maaülikooli aianduse professor

Peamised tegevussuunad: Puu- ja köögiviljade säilivust mõjutavad tegurid, keskkonnasäästlik säilitustehnoloogia, kasvatus- ja säilitustehnoloogiate mõju aedviljades sisalduvatele bioaktiivsetele ainetele ja antioksüdatiivsele aktiivsusele

ETIS-e profiil: https://www.etis.ee/CV/Ulvi_Moor/est/

Milline on praegu käsil olev uurimisprobleem ja miks sellega tegelemine on oluline?

Aiandus on väga mitmekülgne valdkond ja ainult ühe uurimisteemaga piirduda ei saa. Kõige pikemalt olen tegelenud aedmaasika kasvatus- ja säilitustehnoloogiate uurimisega ja sellega tegelen peamiselt ka praegu.

Euroopa Liidu kliimaeesmärgid näevad ette mineraalväetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise vähendamist. Selleks, et meie niigi madal isevarustatus puu- ja köögiviljaga veelgi ei väheneks, on aiandustootjatel vaja teaduspõhiseid lahendusi, kuidas väiksemate väetise- ja taimekaitsevahendite kogustega sama saagikust tagada.

Hetkel juhin NordForsk projekti InNoBaHort (uurimistööd toetab Eesti Teadusagentuur), milles uurime koos Soome teadlastega vähendatud väetamise mõju erinevate maasikasortide saagikusele, vilja tugevusele, antioksüdantide sisaldusele ja maitsele. Leedu partner töötab välja taimeekstraktidel põhinevaid hahkhallituse tõrjevahendeid, mida järgmisel aastal katsetame ka Eestis.

Oluline, et sünteetiliste taimekaitsevahendite keskkonnasõbralikud alternatiivid oleksid ka efektiivsed ja tootjate jaoks majanduslikult tasuvad.

Kuidas jõudsite teaduseni ja mis teid teaduse juures köidab?

Ma ei ole kunagi arvanud, et minust saab teadlane. Minu ema- ja isapoolses suguvõsas on üsna vastandlike elualade esindajad ja sellepärast ei olnud mul väga lihtne eriala valida. Ema poolel on palju muusikuid, näitlejaid, kunstnikke. Neil kõigil on elav fantaasia ja selle olen pärinud ka mina. Mulle on alati meeldinud kirjutada ja keskkoolis võisin kahe tunniga kirjutada ilma probleemita seitse lehekülge kirjandit. Isa suguvõsas tegeleti peamiselt metsanduse ja põllumajandusega. Minu isa oli metsaülem ja sealt pärineb ilmselt mu loodusehuvi. Kui oleksin olnud poiss, oleksin õppinud metsandust. Aga sel ajal arvati, et see ikka pole naistele ja nõnda läksin aiandust õppima.

Mulle on meeldinud õppimine kui protsess ja seetõttu vist on läinudki nii, et diplomiõppele järgnes magistrantuur, vahepeal õppisin Tartu Ülikoolis aasta pedagoogikat ja sellele järgnes doktorantuur. Ma olen alati olnud uudishimulik ja mulle meeldib katsetada. Ma tahan teada, miks. Need omadused ilmselt tulevad teadlasena kasuks. Samas ei ole ma väga kannatlik inimene ja ma tüdinen ühest teemast. See pigem ei ole teadlasena kasulik.

Millised on teie teadusvaldkonnas seni suurimat mõju avaldanud tööd?

Varasematest uuringutest oli suure kõlapinnaga õunamahla mükotoksiinide uuring, mida viisime läbi koos doktorant Lagle Heinmaaga. Tänapäeval protestivad väga paljud inimesed taimekaitsevahendite kasutamise vastu ja on mures nende jääkide pärast toidus. Mükotoksiinidest pole enamik inimesi kuulnudki, ja neid võib leiduda ka maheviljelusviisil kasvatatud toidus. Loodan, et vähemalt õunamahla tegijad Eestis on nüüd teadlikumad sellest, kuidas võib tekkida patuliin õunamahla.

Aiandustootjate jaoks on ehk kõige tähenduslikumad olnud hahkhallituse leviku ennustusmudelite kasutamise uuringud (mitmed aiandustootjad on juba võtnud ilmajaamadesse integreeritud haiguste leviku ennustusmudelid taimekaitsetöödel aluseks) ja leheanalüüside tegemise ekspressmeetodi väljaarendamine. Leheanalüüside projekt toimus aianduse innovatsiooniklastri raames, see toimus koostöös Eesti Aianduslidu ja aiandustootjatega. Sellesse projekti panustasid väga palju minu kolleegid Priit Põldma ja Tõnu Tõnutare. Praeguseks saavad tootjad oma leheanalüüside vastused nädala asemel kolme päevaga. Kiire arenguga kultuuride nagu aedmaasikas puhul on see ülioluline.

Mille üle Eestis või maailmas toimuvaga seoses täna kõige enam südant valutate?

Ma valutan südant selle pärast, et me tarbime üha enam importtoitu ja mitmekesine valik Eestimaist puu- ja köögivilja kaob vaikselt, aga järjepidevalt meie toidulaualt. Ligikaudu 10 aastat tagasi oli mul ühisprojekt itaallastega ja nad käisid Eestis jaanipäeva paiku ega suutnud ära imestada, kuidas väikestelt müügiplatsidelt oli võimalik osta imemagusaid maasikaid ja nii palju erinevaid sorte! Nendel olid maasikad saadaval vaid supermarketis ja kuna tarneahelad on pikad, siis kasvatatakse seal valdavalt tugeva viljalihaga ja vähese suhkrusisaldusega maasikaid.

Väga palju räägitakse loodusliku mitmekesisuse olulisusest. Aga oluline on ka mitmekesisus meie toidulaual. Itaalia õunaistandikes on valdavalt levinud vaid ’Golden Delicious’. Milline valik õunasorte on meil siin väikesel Eestimaal! Meil on valida väga erineva magususe ja aromaatsusega sorte, päris magusast ’Tiinast’ päris hapu ’Antonovkani’. See on väärtus.

Ma leian, et Eesti inimesed võiksid rohkem austada kohalikke toidutootjaid, sest nad teevad väga rasket tööd selleks, et meie toidulaual oleks värsked puu- ja köögiviljad ilma pika transpordiahelata. Järjest suurenev bürokraatia ja Euroopa Liidu rohe-eesmärkidest tulenevad nõuded panevad aiandustootjad raskesse seisu.

Seetõttu tajun ma alati ebaõiglust, kui tänapäeva nõudlik tarbija viibutab näppu, et „Miks nad taimekaitsevahenditega kahjustavad keskkonda“. Seesama tarbija ei kasvata oma toitu enamasti ise, kuigi maalapp on nii mõnelgi olemas. Ta ei tea midagi sellest, kui palju haiguseid ja kahjureid on aianduskultuuridel, ta pole näinud, kuidas üksainus rahepilv võib hävitada kogu vaevaga kasvatatud saagi. Ta keerab voodis teist külge kui aiandustootja juba põllul rabab ja ta läheb supermarketisse sellesama tootja toitu ostma, aga ta võtab endale õiguse halvustada. See tundub mulle ebaõiglane.

Mida te oma teadustöös veel korda sooviks saata?

Ma sooviksin kiirendada teadustulemuste praktikasse jõudmise protsessi ja luua uusi teadmisi erinevate teadusrühmade koostöös. Teaduse hammasrattad jahvatavad aiandustootjate jaoks liiga aeglaselt. Me taotleme teadusraha, taotluste läbivaatamisest rahastusotsuseni läheb aasta. Juhul, kui taotlus rahastatakse, siis me teeme katseid ja kirjutame teadusartikleid, milleni läheb veel mitu aastat. Seetõttu meeldib mulle „living lab“ ehk eluslabori kontseptsioon, kus tootjad on algusest peale uuringutesse kaasatud.

Teaduses on ka väga palju killustatust. Ikka kipub olema nii, et molekulaarbioloogid, biokeemikud ja aiandusteadlased tegutsevad eraldi rühmadena. Eestis üha sagedamini tegutsevatel välisdoktorantidel on keelebarjäär ja nad ei tunne kohalikke tingimusi. Kui saaks integreerida tugevad alusuuringute tegijad ja tugevad praktikud, siis usun, et teadustööde tulemused jõuaks kiiremini sinna, kus neid tõeliselt vaja oleks.