Rein Ruutsoo Jana Toomi abilisele: Eestil pole mingit kohustust kujundada hilismigrantidele keelelisi ja kultuurilisi reservaate

Rein Ruutsoo, emeriitprofessor, üks 40 kirja koostajatest, vastab europarlamendi saadiku Jana Toomi abilisele Nikolai Karajevile, kes tõi venekeelses Delfis ilmunud arvamusloos paralleele 40 kirjaga.

Nikolai Karajevi poleemiline lemmikvõte on eksitavate paralleelide tõmbamine ja sedakaudu Eesti poliitika peaaegu peapeale pööramine. Näiteks seadis ta ühes kirjutises ühele pulgale Inglise kolonistide kolonialismi ja rassismi Indias Eesti vabariigi veel paar aastat tagasi lausa arglike katsetega Narva keelelise dekoloniseerimisega lõpuks algust teha. Eesti ühele tippajakirjanikule, kes (pärast kõhklemist) ikka otsustas Narva-Jõesuu spaa massöörilt teenust eesti keeles paluda, pani ta suhu fraasi „Saa aru! Valge mees tuli ja tahab massaaži“. Samalaadne võttestik vaatab vastu ka Karajevi äsja avaldatust. Eesti vabariigi lõimumispoliitika ja Eesti okupeerinud riigi venestuspoliitika ühele pulgale seadmine seejuures viitega 1980. aastal koostatud 40 haritlase kirjale on teadlik demagoogia.

Eesti okupeerinud NSV Liidu eesmärgistatud venestustaotlused kindlustasid koloniaalpoliitikat, sh sisserännanute ülimuslikkust nn pärimaalaste suhtes. Vallutajate hävitatud Eesti vabariigi riigikeel oli Euroopa rahvusriikide keeltega samaväärne teadus- ja halduskeel. Annekteeritud Eestis vene keele kui ainsa „täisväärtusliku“ kultuuri- ja teaduskeele pealesurumise ainus motiiv oli anneksiooni põlistav venestamine. Et Eesti territoorium oli meie keelt kõneleva rahva põline ja ainus asustusala, polnud impeeriumi vaatenurgast vähimgi argument ega üldse mingi väärtus. President Lennart Mere kujundlikku väljendit kasutades oli emakeelne kultuur vallutaja kanna alla surutud rahva ellujäämispüüdluste „viimane padrun“. Kõige avaramas mõttes või plaanis oli 40 kiri eestlaste protest vägivallatseva võõrvõimu kui sellise vastu tervikuna.