Intensiivpõllunduse levides on põllulinde vähemaks jäänud. Põhjuseks on kaduvad pesitsuskohad, masinate või seadmete all hävinevad pesad, aga ka pesade sagedasem rüüstamine. Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi ja Eesti ornitoloogiaühingu koostöös jälgiti 2020.–2021. aastal 133 kiivitaja pesa. Uuringus sai kinnitust, et kiivitajapoja koorumisedu mõjutavad nii põllupidamise viis kui ka elupaiga liigendatus.
Mahepõllumajanduses ei kasutata tehisväetisi, pestitsiide ega sünteetilisi taimekaitsevahendeid. Muld hoitakse viljakana taimekultuure vahetades ja orgaaniliste väetistega nagu näiteks sõnnik ja kompost. Keskkonnasõbralik põld on elurikkust toetav: piiratud on lämmastikväetise ja glüfosaatide kasutamine, rajatud on maastikuelemente ning põlluservas on säilitatud 2–5-meetrine roheriba. Keskkonnasõbralik ja mahepõld koos loovad lindudele mitmekesisema maastiku, milles põldu ääristavad põllulinnule sobivad toitumisalad metsaserv, hekk ja kuivenduskraav. Need on ka barjääriks kiskjale, kes intensiivselt majandataval monokultuursel põllul lihtsasti pesi rüüstab. Samas – põlluelementide mõju pesarüüstele ei ole veel üheselt selge: näiteks on mahepõllu tihedas taimestikus röövlinnul keeruline pesa leida, kuid lõhnast juhinduv imetaja, keda on maastiku servaelementides rohkem kui röövlinde, ei lase halvast nähtavusest end kuigivõrd segada.
Uuringus jälgitud kiivitaja kurnadest (43,6%) koorusid pojad vähem kui pooltest. Peamine pesitsuse luhtumise põhjus oli pesade rüüstamine (40,6%), 12% hävisid põllutöödel, 3,8% hüljati. Enim rüüstasid pesi rebane, metssiga ja vareslased. Sarnast pesade hävimismäära on täheldatud ka Hispaanias, Inglismaal ja Saksamaal; Rootsis on põllutööde tõttu hävinud ka 45% pesadest.
Kurna tõenäosus ööpäev üle elada oli keskmiselt 96,7%. Arvestades 28-päevast haudeperioodi, jõuab koorumiseni ligikaudu 39% kiivitaja kurnadest. Mahepõllul oli kurna päevane ellujäämus oluliselt madalam kui intensiivpõllul (94% vs 98%), keskkonnasõbralikul ja intensiivpõllul kurnade ellujäämus ei erinenud.
Kuigi kiivitajate pesi rüüstasid imetajad oluliselt sagedamini mahepõllul, kahanes see oluliselt kuivenduskraavide olemasolul. Pesade rüüstamine röövlindude poolt oli samuti kõrgeim mahepõldudel, kuid sõltus ka kiivitajate pesitsustihedusest – mida rohkem oli piirkonnas kiivitajate pesi, seda vähem teised linnud pesi rüüstasid (kiivitajad kaitsevad pesi ühiselt).
Kuna mahepõld toetab maastiku liigirikkust, kuid soosib ka pesarüüstajaid, tekib küsimus, kas mahepõld on linnule ökoloogiline lõks? Ühest vastust sellele anda ei saa, sest mitmed mahepõllud on piirkondades, kus kiskjaid on rohkem kui intensiivselt majandatavatel aladel. Kuigi kurnade ellujäämus võib mahepõllul olla viletsam, on tõenäoline, et rüüste võib kompenseerida mahepõllu suurem toidurohkus, mistõttu on koorunud kiivitajal mahepõllul suurem tõenäosus ellu jääda.
Oluline roll põllu linnusõbralikumaks muutmisel on kraavikallaste taimestikul – uuringust selgus, et põldu ümbritsev või läbi selle kulgev kaldataimestik vähendas oluliselt imetajate rüüstet, kasvatades koorumisedukust koguni 14%. Põhjus võib peituda keskmise suurusega kiskja (rebase, mägra jt) elupaigaeelistuses – niiskuse tõttu ei ole sinna mõistlik urgu kaevata –, aga ka piisavas toidulauas (kraavikaldal võib olla rohkem närilisi, kahepaikseid, selgrootuid, metsalinde ning kiskjal ei ole põhjust põllule toituma minna).
Tänased põllud on intensiivpõllumajanduse survel suured ja väheste maastikuelementidega, põllundustoetused on aga loodud moel, et need oleksid põllumehele meelepärased (loe: kergesti hallatavad) ja lihtsalt kontrollitavad. Lihtsustades on aga kerge minna vastuollu ökoloogia tõdedega ja unustada liikide heaolu – loodussõbralikku põllundust edendades on vaja hoolikalt vaagida erinevaid strateegiaid. Lindude pesitsusedukuse tagamiseks tuleks kuivendamisel soosida kraave ja kaldataimestikku, kuid abi võib olla ka kiskjate arvukuse piiramisest.
