„40–60 meest on veel elus.“ Kuhu haihtus ühtäkki Kurski oblasti piiramisrõngas 3000 Vene sõduriga?

Kuhu haihtus Seimi jõe piiramisrõngas ehk kott? Ja enne seda Vovtšanski agregaaditehase kott? Forte ajas Vene sõdurite jälgi.

Augusti lõpus teatasid Ukraina ametnikud ja ajakirjanikud, et Kurski oblastis Seimi jõe ääres on piiramisrõngas kuni 3000 Vene sõdurit ning varsti hakkavad venelased seal alla andma. Sellest anti teada Ukraina televisioonis ning hiljem levitasid seda uudist ka lääne ajakirjanikud ja blogijad.

20. augustil teatas Saksa kõmulehe Bild militaaranalüütik Julian Röpcke, et Ukraina armee on lähedal Kurski oblastis Seimi jõel asuva koti sulgemisele ning kotis võib olla 3000 Vene sõdurit. Röpcke lisas, et pärast Kurski oblastis Seimi jõge ületavate sildade hävitamist pidid Ukraina üksused edasi liikuma veel 2,6 km, et sulgeda Gluškovo rajoonis kott.

Mõned teised vaatlejad, näiteks Denõss Popovitš, teatasid, et Ukraina armee poolt füüsiliselt venelaste täielikku ümberpiiramist ei toimu. Tema sõnul pidanuks tekkima 700ruutkilomeetrine ala, kus venelased on lihtsalt lõksus. Teine Ukraina vaatleja, Mõkola Beleskov väitis, et varsti annavad siiski sajad venelased alla ja täiendavad „vahetusfondi“ ehk teisisõnu saavad ukrainlased nad vahetada venelaste käes olevate Ukraina armee võitlejate vastu.

Teemat arutati elavalt paar päeva, aga siis lubatud venelaste alistumisest uudiseid ei järgnenud.

Kas Kurski oblastis oli või on siis keegi kotis või mitte? Forte palus asja selgitada Ukraina armee polkovnikul Serhi Hrabskõil.

Kui Kurski operatsioon oli kestnud kaks nädalat, rääkis Ukraina meedia – ja lääne meedia kordas –, et Kurski oblastis Seimi jõe ääres on tekkinud kott, kus on lõksus kuni 3000 Vene sõdurit, kes peaksid lähipäevil alla andma. Praeguseks on sellest möödas mitu nädalat ja mainitud kotist pole mingeid uudiseid. Kas seal oli üldse midagi sellist?

See on rumalus! „Kott“ tähendab sõjas ümberpiiramist ja seda, et vastane ei saa enam sõjaväljal manööverdada. Olukord on pärast sildade hävitamist järgmine: piiriäärne Vene armee kontingent ei saa liikuda Ukraina suunas, sest seal on tohutu suured miiniväljad, ega Kurski oblasti piires ka Tjotkino ja Gluškovo suunas, sest seal on liiga palju Ukraina sõdureid. Ainsad liikumisteed Gluškovo piirkonnas on vaid üle Seimi jõe statsionaarsete ületuskohtade. Kuid olukord ei ole selline, et Ukraina armee Seimi jõe ületuskohti kontrolliks, lihtsalt hävitati peamised Seimi jõe ületamise võimalused, mis muudab seal Vene üksuste varustamise raskemaks.

Jutud kotist oli infooperatsioon. Praegune sõjaolukord erineb rahuajast ja meedia on sõjas manipulatsioonivahend, et avaldada sellega mõju vastastele. Meie, sõjaväelased, oskame veidi meediaga manipuleerida: visatakse välja mingi infokild ja ajakirjanikud, kes nendes küsimustes üldjuhul ei orienteeru, hakkavad seda edasi levitama. Miks seda vaja on? Sest seda infot, mis ilmub Ukraina meedias, ei loeta mitte ainult Ukrainas või Eestis, uskuge mind, seda jälgitakse aktiivselt ka Venemaal. Ja selliste „ettesöötmistega“ saab seal korralikult paanikat tekitada. Venelased loevad seda ja mõtlevad, et kõik on väga halvasti – kõik Vene sõdurid püütakse Kurski oblastis kinni, kooritakse trussikute väele ja lüüakse maha! Ka see on üks sõja osa, sest sõda on petmise kunst. Sellistel libauudistel on paaripäevane efekt, pärast seda need närtsivad nagu kodus vaasi pandud lilled. Te imetlete neid natuke ja viskate siis selle luua minema. Kõik! Sellest räägiti siis, kui Ukraina hävitas sildu, pärast see unustati. Jah, venelastel on seal raske olukord: nad panevad seal ajutise silla üles ja meie anname selle pihta kohe tuld.

Juunis räägiti sellest, et Harkivi oblastis Vovtšanski agregaaditehases on lõksus kuni pataljonisuurune venelaste üksus. Pärast ei olnud sellest mitte midagi kuulda. Kas see oli ka libauudis?

Ei, vastupidi – see vastab tõele. Nad istuvad agregaaditehases ja neist on veel 40–60 meest elus. Ma olen rääkinud meestega, kes hiljuti Vovtšanskist saabusid, nad ütlevad, et las istuvad seal! Vahepeal tulistatakse neid miinipildujatest, et need, kes tehases on, kardaksid. Ja kõik! Sest milleks on Ukraina armeel vaja eludega riskida, et võtta ära täiesti mõttetu positsioon täiesti mõttetus rindeosas. Las venelased olla seal... Vene armee varustab agregaaditehases ellujäänud mehi droonidega: visatakse neile vahel paar pudelit vett, et nad ära ei sureks. Ja meie sõdurid jälgivad, kuhu veepudelid lendavad või kuhu droonid maanduvad, ning seejärel võetakse see koht miinipildujatule alla. Aga hakata ründama vastast positsioonidel, kus vastasel on eelis, ja olukorras, kus vastane oskab sõdida, tähendaks palju kaotusi. Ning kuna agregaaditehas ise ei mõjuta mitte kuidagi olukorda Vovtšanskis, siis seda lihtsalt ei tehta. Istugu seal oma veepudelitega... Sakslased istusid Kura poolsaarel 1945. aastal kuni 9. maini – kellel neid vaja läks? Lõpuks otsustasid lihtsalt ise, mida teevad – kui tahavad annavad alla, kui ei taha, ei anna. Ja sama seis on Vovtšanski agregaaditehases. Lihtsalt kui venelased alla annavad, siis läheb kiiremini.

Vovtšanskis käivad pidevad kohtumislahingud ja vasturünnakud. Venelastel ei ole sellel lõigul enam ressursse ei edasitungimiseks ega ka positsioonide hoidmiseks, aga ka Ukraina armeel ei ole jõudu suureks pealetungiks. Selle pärast tegutsevad Ukraina sõjaväelased seal selliste täpsete ja väljamõõdetud pistodalöökidega.

Mis saab Ukraina armee Kurski operatsioonist edasi? Mis hakkab seal lähema kahe kuu vältel toimuma?

Mitte midagi. Ukraina armee üksused kindlustavad ennast, et nad saaksid neid alasid kontrollida. Mingit okupatsioonirežiimi seal püsti panema ei hakata. Kui Ukraina haridusministrilt küsiti Kurski oblasti kohta uue õppeaasta alguses, siis ta vastas, et Ukraina ei hakka seal mingit õppetööd korraldama. Ka nn Vene opositsioon ei ole väljendanud soovi ehitada Kurski oblastis nende lubatud „imeilusat Tuleviku-Venemaad“. Selle tõttu teeb Ukraina seal seda, mis on tema jaoks kasulik. Kurski oblastis on väikesel lõigul vastase territooriumil loodud puhvertsoon, mis tähendab vähemalt seda, et Vene armee Ukraina-vastaste löökide intensiivsus on vähenenud.

Praegu räägitakse meedias palju, et venelased pommitavad õhust Sudža rajooni lihtsalt puruks. Ukraina võidab igal juhul: kui see piirkond sassi pommitatakse ja isegi kui meie üksused sealt ära tulevad, sest enam pole ennast kuskil kaitsta, siis vastane on nendel aladel samas seisus ja ka neil pole ennast kusagil kaitsta ning Ukraina territooriumil vastaste löökide intensiivsus väheneb selles lõigus ikkagi. Omaette küsimus on see, et venelased ei suuda koordineerida oma lennuväe tegevust. Võtke näiteks Süüria, kus tegelikult Vene lennuväge keegi ei seganud. Sellegipoolest korraldas Venemaa seal paari üksiku lennukiga „piraadireide“ Assadi vastu ülestõusnute vastu. Venemaa ei oska korraldada suuri lennuväeoperatsioone.