Nissan kuulsa disainiga väiksemapoolsem sõiduauto Juke on saanud taas mõningaid uuendusi, masinaga linnas ringi vurada on lõbus ainuüksi selle välimuse ja toonide pärast.
Proovisõiduautoks oli mudeli täiesti tavalise ja lihtsa bensiinimootoriga versioon, ei mingit hübriidi, elektrirežiimis käivitumisi ega ka elektrilise varjundiga logo – lihtsalt Juke ja kõik.
Varustustasemeks Tekna ja hinnalipik selle küljes 29 790 eurot.
Mida selle raha eest saab? Saab üldjoontes täiesti kenasti toimiva automaatkäigukasti, 114hj mootorivõimu, 138 g CO2 heidet kilomeetri kohta ja 6,2 liitrit kütusekulu sajale kilomeetrile.
Saab ka näiteks fotodel toodud säravkollase (Iconic Yellow) tooni – mis on, muide, täiesti uus - ning ainult Nissan Jukele omased teada-tuntud esi- ja tagatuled.
Aga ka pimeala jälgimissüsteemi, adaptiivse kiirushoidiku, täisvaatekaamerad, liiklusmärkide tuvastamise, sõidurajalhoidja, nõlvaltstardiabi, automaatselt sulguvad ja avanevad uksed ja veel kümneid omadusi – Nissan on neid põhivarustusse jaganud tõesti heldelt. Isegi monoform-stiilis sportistmed mustast kunstnahast reljeefsete detailidega mahub selle hinna sisse.
Kahtlematult olulise uuendusena on Jukel nüüd juhtmevaba Android Auto ühendamise võimalus. Märksa suuremaks on läinud ka ekraanid: nii multimeediaekraan kui näidikutedisplei on Juke selle varustustaseme puhul nüüd 12,3 tollised.
Veel üks uuendus: Jukel on nüüd ka mobiili juhtmevaba laadimise alus täiesti olemas. Ja ikka ning ainult Jukele omased ventilaatoriavad ja käiguvahetiümbrus:
Panin endale mobiili ka Nissan Connect äpi. Selle abil sain panna autol parklas tuled vilkuma (hea üles leida, kuigi säravkollase värvi tõttu seda väga vaja polnud) ning distantsilt uksi avada ja sulgeda, isegi häält tegema panna.
Autol on nii ees kui taga LED-tuled, tahavaatepeegel on automaatselt tumenev.
Tekna-versioonil on all 19-tollised valuveljed (madalamatel 17-tollised).
Mis veel mootorisse puutub, siis bensiinimootori puhul on see 3-silindriline, klappe silindri kohta on neli ning mootori töömaht 1 liiter.
Auto stardib paigalt tõesti äärmiselt rahulikult. Kipun arvama, et see on teadlikult selliseks disainitud. Kiirendus sajani ongi vaid 12 km – ning see vingem näit ei oleks kahtlematult ka Juke olemuse mõtteks. Käike on automaatkäigukastil 7.
Sõidurežiimidest on olemas Eco, Standard ja Sport. See viimane kasvatab mh tublisti gaasipedaali tundlikkust ja Juke puhul ma ainult sellega sõita eelistasingi.
Juke on seejuures meeldivalt üles tõstsetud – kliirens on tühjana 17,2 cm – seega kannatab Aegviidu kandi metsadesse männiriisikaid korjama minna küll.
Proovisin järele ka selle, kas mahuksin iseenda järgi paika pandud juhiistme taha istuma. Mahtusin küll, aga päris vabalt jalad end muidugi ei tundnud (teljevahe on 2,636 meetrit).
Pagasiruum on ka Jukel täiesti olemas, leitud on mõistlik tasakaal tagaistujate põlveruumiga:
Tagauksed avanevad sellel autol kõrgel asuvate linkide abil:
Auto sisemuses torkavad silma jukelikult disainitud ventilatsiooniavad, mõnusad taustavalgustise ribad ustel ja armatuuril. Kliimasüsteem võiks olla vast teine asi, millele tootjal tasuks edasiarenduste puhul tähelepanu pöörata – kipub teine liiga tugevasti automaatrežiimis puhuma.
Varustustasemeid on autol kokku kolm: N-Design, Tekna ja N-Connecta.
Auto maksimaalne kiirus on 180 km/h, seega saab Saksamaa kiirteedele minna küll.
Tubli väike, kõigi kaasaegsete lahendustega igapäevaauto. Soodne ka.