TUNNE TEADLAST | Metsapatoloogia teadur Marili Vester: eelistada tasub kodumaal kasvatatud istutusmaterjali

Forte ja Eesti ülikoolide ühisrubriigi „Tunne teadlast“ selles osas tutvustab end Eesti Maaülikooli metsapatoloogia teadur Marili Vester, kes on uurimas peamiselt seente tekitatud kahjustusi meie okaspuudele, ent on olnud pühendunud ka kodumaiste söögi- ja meditsiiniseentele.

Nimi Marili Vester

Vanus 31

Amet Metsapatoloogia teadur

Peamised tegevussuunad: metsapatoloogia

Profiil ETISes https://www.etis.ee/CV/Marili_Vester/est/

Milline on teie praegu käsil olev uurimisprobleem ja miks sellega tegelemine teile oluline on?

Metsapatoloogia töörühmas on meil pidevalt käsil mitmeid teemasid, ühte konkreetset ei saagi välja tuua. Igapäevaselt tegeleme nii invasiivsete kui ka kodumaiste metsapuid kahjustavate seeneliikide leviku ja kahjustuste uurimisega, lisaks ka tõrjevõimaluste arendamisega.

Mina olen rohkem pühendunud mände kahjustavate haigustekitajate uurimisele. Mänd on Eestis metsades üks olulisemaid puuliike, millel on paraku rohkelt haigustekitajaid. Seega on oluline hoida silma peal nii kodumaiste kui ka invasiivsete mändi kahjustavate haigustekitajate levikul, kuidas nende tekitatud kahjustused muutuvad seoses kliimamuutustega, otsida tõrjevõimalusi ning ka haiguskindlamaid puude geneetilisi tüvesid.

Just algas rahvusvaheline koostööprojekt, milles uurime roosteseeni. Roosteseened on Eestis üsna vähe uuritud rühm taimekahjustajaid, milles esineb ka mitmeid Euroopas karantiinseid liike. Mitmete vaheperemeestaimede esinemine nende seente eluringis muudab liikide eristamise veelgi keerulisemaks. Selle projekti oluline eesmärk on täpsustada Eestis esinevate roosteseente liike, nende vaheperemehi ning luua lahendused nende liikide edasiseks kiiremaks määramiseks.

Viimase paari aasta jooksul oleme projekte pühendanud ka kodumaiste söögi- ja meditsiiniseente uurimisele. Näiteks töötame sellega, et Eesti loodusest leida parimaid söögi- ja raviseente tüvesid. Nagu me näeme varieeruvust kõigi liikide sees, ka inimesed on mõned lühikesed, aga teised pikka kasvu, esineb ka seentel sama liigi eri isendite vahel varieeruvust. Mõni isend kasvatab ohtralt viljakehi, teine märksa vähem. Sama varieeruvus seenetüvede vahel esineb ka seoses bioaktiivsete ainete sisaldusega. Seenekasvatus on ka eraaedades populaarne, kuid kindlasti tuleks eelistada kodumaist päritolu seeneliike ja Eestis looduslikult esinevate liikide puhul ka Eesti loodusest kogutud tüvesid. Juba loodusesse sattunud mitte kodumaist seeneliiki võib olla raske ohjeldada ning on ettenägematu, kuidas see meie loodust mõjutada võib.

Mis on teie teadusvaldkonnas seni suurimat ühiskondlikku mõju avaldanud saavutus?

Olulisi järeldusi saab teha männi okkahaiguse pruunvöötaud tekitaja Lecanosticta acicola levikuteede analüüsist, mille tulemused näitavad, et seen on levinud vahemaade taha, kuhu see looduslikult ise ei saaks levida. Sama analüüs kinnitas, et Eestisse on haigust sisse toodud juba mitmel eraldiseisval korral. See illustreerib inimese mõju taimepatogeenide levikul ning kinnitab taas, et eelistada tasub kodumaal kasvatatud istutusmaterjali.

Antud haigustekitajale on Baltiriikides vastuvõtlikumad olnud võõramaist päritolu männiliigid, ennekõike mägimänd, kuid üksikutes kohtades on seen nakatanud ka kodumaist harilikku mändi. Üks selline punkt asub ka Tartumaal, kus seen on mägimännilt üle kandunud läheduses kasvanud harilikule männile. Sellise võimalusega on eriti oluline arvestada taimlates – kui taimla territooriumil kasvab haigustele vastuvõtlikke võõrliike või välismaalt imporditud taimi kasvatatakse kõrvuti kodumaistega, siis võivad taimepartiid nakatuda ning on risk haiguseid üle riigi levitada nakatunud taimedega.

Mille üle Eestis või maailmas toimuvaga seoses täna kõige enam südant valutate?

Kõige rohkem paneb muretsema ehk ületarbimine, suur jäätmete hulk ja üldine üle planeedi võimete elamine. Aga need on teemad, millega praegu aktiivselt tegeletakse ning loodan, et on tõusmas ka ühiskonna teadlikkus tarbimisotsuste tegemisel.

Kuidas jõudsite teaduseni ja mis teid teaduse juures köidab?

Kõrgkooli valikul suunas otsuse Eesti Maaülikooli kasuks gümnaasiumi ajal läbitud Maaülikooli Loodusteaduste kool, kus EMÜ töötajad tutvustavad enda uurimisvaldkondi ja viiakse läbi praktilisi töid. Peale gümnaasiumit tulin õppima Loodusvarade kasutamise ja kaitse õppekavale arvates, et kolme aasta pärast jalutan välja enda bakalaureusediplomiga ja lähen tööle. Juba bakalaureusetööd tegema sattusin metsapatoloogia ja -geneetika laborisse, kus sain töötada seente puhaskultuuridega ja omal käel järgi proovida erinevaid molekulaarseid analüüse, mis tundus täpselt selle tööna, mida teha tahaksin. Tänaseni on mu lemmik osa tööst kõik praktilised labortööd.

Sarnase mõttega – diplom kätte ja siis tööle - alustasin ka magistriõpinguid metsanduse õppekaval ja magistritööd invasiivse pruunvöötaudi tekitaja L. acicola populatsioonigeneetikast. Kui peale magistrantuuri pakuti võimalust sama teema uurimisega doktorantuuris jätkata, siis olin nõus, sest teema oli huvitav ja töö käigus tekkis järjest rohkem küsimusi, millele oleks tahtnud vastuseid leida.

Teaduse juures köidab mind pidev vajadus õppida ja arenemisvõimalused. Tehnoloogiliste võimaluste arenguga muutub ka meie lähenemine uurimisprobleemidele ja uute analüüsimeetodite rakendamine võib muuta seniseid teadmiseid.

Ka töö mitmekülgsus on tore. Välitööd, labortööd, andmeanalüüs, tulemuste kirja panemine, tudengite õpetamine ja juhendamine, rahvusvaheline koostöö ja konverentsid on igapäevases töös kuidagi kokku sobitatud.

Teadustöö tulemus, mille üle olete eriti uhke?

Ilmselt see tulemus, millest ma suure uhkusega räägiksin, jääb veel tulevikku.

Mida te oma teadustöös veel korda sooviks saata?

Seentega seotu on nii mitmekesine valdkond, et teemasid, mida uurida tahaksin on päris palju. Ma olen seni uurinud peamiselt seente tekitatud kahjustusi. Tulevikus tahaksin rohkem tegeleda rakenduslike ja praktiliselt vajalike teemadega, mis aitaksid seentest kasu saada.