PROOVISÕIT | Rolls-Royce Spectre – vaikus, esteetika ja Briti salaretsept

Loovjuht Joel Volkovil avanes haruldane võimalus sõita noobelautode etaloniga ja omal nahal kogeda brittide salaretsepti, mille toel Rolls-Royce mainetipus püsinud on, kirjutab Accelerista.com.

„Kui te soovite rikast ühiskonda, peate välja kannatama ka rikkad inimesed.“ Nii ütles väidetavalt kunagi Winston Churchill. Selle kujundi mõte põhineb vastasmõjul – lollile maale targad ei tule, koledas keskkonnas ilusaid asju ei looda ja rikkust põlgavasse ühiskonda rikkaid ei teki.

Autohuvilise seisukohalt on see viimane vägagi kurvastav. Kas ma pean tõesti kalleid ja ilusaid autosid ainult Côte d’Azur’is vaatamas käima? Õnneks päris nii hull asi veel ei ole. United Motors, mis on ametlik Rolls-Royce’i teeninduskeskus, tõi hõlma all korraks Eestisse mõned uued masinad ja üht neist, täiselektrilist Spectre’t, õnnestus mul ka ringi sõidutada.

Auto on tarbeese – me kuuleme seda tihti. Aga minu meelest on autodes päris palju midagi muud ka. Kuulus disainer Stefan Sagmeister ütleb, et disain on funktsioon. Ja tal on õigus – teatud disainikeelega autod sobivad mingitesse piirkondadesse funktsionaalselt paremini kui teised. Opelid sobisid kunagi Soome. Enam ei sobi. Nüüd sobivad siiakanti Toyotad ja Škodad. Albaaniasse sobivad Mersud ja Ukrainasse Range Roverid – ärge küsige, miks. Neid lihtsalt on seal jõhkralt palju. Mind hakkas aga huvitama, kas Rolls-Royce’id võiksid Tallinnasse sobida. Või kui tervesse linna ei sobi, siis kuhu rajooni paremini. Nagunii oleme teel kõige kallimaks riigiks – mõni aasta veel ja 600 000.- auto alghind ei tundugi enam teab mis kallis… Me peame olema valmis!

Võtsin endale appi oma isa – Ike. Sest esiteks on mind autopisikuga nakatanud just tema oma tibukollaseks värvitud ja elevandiluust raadionuppudega Pobeda, 3-ukselise halli kiirabi-Škoda ja mitme muu veidra autoga minu lapsepõlvest. Teiseks on ta alati toonitanud, et tegelikult on maailmas ainult üks automark, milleks on Rolls-Royce – kuna John Lennonil oli selline. Ja kolmandaks on mu isa olnud Tallinna linna peaarhitekt, kes tunneb linna läbi ja lõhki. Seega, täiesti ideaalne liige meie kaheliikmelises žüriis.

Spectre on igas mõttes klassikaline Rolls-Royce – kõrge vööjoone, ekstaatilise kapotiornamendi ja hiiglasliku iluvõrega suur, mugav ja vaikne auto, millesse istudes tunned ennast juba kolmandal minutil liigagi koduselt. Kõik on loogiline: puudub välismüra, materjalid on ehtsad ja isegi obskuursena kõlav tähistaevast imiteeriv lagi ei mõju pealetükkivalt – rääkimata tagurpidi avanevatest ustest, mida tuleb nupuga sulgeda ja mis varustavad sind vajadusel vihmavarjudega.

Ma mäletan David Ogilvy tehtud kuulsat reklaami, mis ütles: „Kuuskümmend miili tunnis ja kõige valjem müra uues Rolls-Royce’is kostab auto elektrikellast.“ See slogan kehtib tänaseni. Rollse ei ehitata tehnika, vaid inimeste ümber. See on nende filosoofia algusest peale. Häid asju peab olema piisavalt, et inimesed tunneksid ennast autos nagu salongis. Ükski tehniline aspekt ei tohi segada vaikset jutuajamist – ei visuaalselt ega mehaaniliselt. Kõik on rahulik, sujuv ja piisava jõuvaruga.

Kuhu ta sobib?

Kui me Peetrist tulema hakkasime, siis esimese peatuse tegime Kadriorus, et varustada saiafanaatikust Iket. Selgub, et Eesti kultuuritegelastel on kattuv maitse – nii Ike Volkov kui Mart Juur armastavad mõlemad Vesivärava kohviku saiakesi. Ja olgem ausad, kui kohalik kultuurieliit oleks sama jõukas kui Inglise või Ameerika oma, siis nende Rolls-Royce’id mõjuksid selle armsa väikese putka ees vägagi loomulikult. Selles kontrastis on midagi boheemlaslikku, mis vähendab auto elitaarsust, kuid tõstab saiakeste väärtust. Punnis silmadega möödasõitjad võivad seda ilmselt kinnitada. Punkt kirjas.

Meie järgmine peatuspaik oli KUMU. Sest rikastele meeldib kunst – mitte, et nad sellest ilmtingimata aru saaksid, aga kunsti omamine või selle jälgimine jätab neist pisut hingestatuma mulje. Olgem ausad, kunst võib osutuda vahel ka väga heaks investeeringuks. Ja seda oskavad rikkad hinnata. Rääkides hinnast, siis Rollside ülemine piir on hetkel seal 30 miljoni kandis. Umbes viis klienti on endale soetanud La Rose Noire Droptaili, mis on kõige kallim uus auto maailmas. Omamoodi kunstiteos seegi.

Spectre ja KUMU on tegelikult väga erinevad. Kui KUMU on suuremas osas paeklindi sees peidus olev tagasihoidlik, kuid väärikas institutsioon, siis meie auto oli selle ees kõike muud kui tagasihoidlik. Ta mõjus pigem taiesena, mis peaks olema maja sees, mitte selle ees. Kui mu sõbrast kunstikuraator ja manager Reigo Kuivjõgi saab väga rikkaks, siis ma soovitaks tal KUMU koosolekuteks valida oma autokollektsioonist midagi nähtamatumat kui Rollsi. KUMU Rolls-Royce tärni ei saa.

Loe täispikka arvustust edasi ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com.