Rein Ruutsoo Ptšjolkinist, Toomist ja Kõlvartist: valimiskampaaniat alustanud Keskerakond panustab lõhestamisele

„Kõlvarti ja Toomi häälestatus Eesti ühiskonna lõhestamisele ei ennusta Keskerakonnale kestlikku tulevikku,“ kirjutab ajaloolane ja Tallinna ülikooli emeriitprofessor Rein Ruutsoo.

Vaevaga parketikõlblikkuse muljetki säilitava Keskerakonna võimustrateegiaks on partei Eestile vastandamine. Seda hoiakut toetavad partei käilakujude Jana Toomi ja Mihhail Kõlvarti äsjased etteasted. Vaevalt sai mõnes kõrvalises „jututoas“ Eesti kaitsepoliitika mõnitamine hoogustuda – seekord objektiks eridisainiga piimapaki ostmise sidumine Eesti kaitsmisega –, kui eurosaadik Jana Toom pani sellele Facebookis innukalt auru juurde. Sõnum oli: vaadake vaid, kui madalale võib Eesti patriotism laskuda! Maailma praktikas täiesti tavaline ka kaitsepoliitika rahastamise meede inspireeris partei aseesimeest vaid irvitama. Ja seda praegu, kui sisuliselt oleme kistud sõtta, kus Venemaa peatamisel on arvel iga euro. Muidu igal võimalusel Kaitseliidu mundris paradeeriv parteijuht Mihhail Kõlvart „ei teinud“ Eesti relvajõudude toetamise mõnitamist isegi mitte märkama. Juba vanad roomlased teadsid, et vaikimine on nõusolek: qui tacet, consentire videtur. Erakonnakaaslaste vaikimine peegeldab partei süvenevat allakäiku.

Koolijuht Sergei Ptšjolkini innukas Eesti lähiajaloo traagiliste lehekülgede mõnitamine ei saanud Eesti avalikkust mitte n-ö tagajalgadele ajada. Venemaa saatkonnaga konsulteerimisega meelde jäänud Mihhail Kõlvartil oli võimalik oma mainet parandada, osutada, et stalinlike- putinlike vaadete propageerimine on jäetud minevikku. Koolijuhi kaitsele viskunud Kõlvart valis selle asemel aga räige vasturünnaku sotside aadressil! Kõlvartilt pudenenud õigustused, et Ptšjolkin üksnes reprodutseerivat Vene ajakirjaniku Leonid Parfjonovi kirja pandut, on lihtsalt küüniliselt lapsikud. Sedalaadi ettekäändel võiks iga Hitleri kuritegusid õigustavas vaimus ümberjutustanu väita, et ta ise on – kui kasutada üht Savisaare lemmikväljendit – „puhas nagu prillikivi“!

Meenutagem, mida koolijuht siis jutustas. „NKVD 5. diviis teatab sadade bandiitide rühmituste likvideerimisest, kuid põrandaalused jõud panevad ikkagi toime sabotaaže ja tapavad parteitöötajaid. Metsavennad – see on partisanide nimi ja põlisrahvas tunneb neile kaasa. 1948. aastal viidi läbi operatsioon Kevad: võitlejate pereliikmed saadeti välja Uuralitesse ja Siberisse – on selge, et talupoegade abita poleks need üksused elus püsinud. Toetusest ilmajätmine kiirendab põrandaaluse vastupanu lagunemist. Ja alates 1950. aastatest on võimud kohalikke kaadreid juhtpositsioonile tõstnud: las nad tegelevad oma hõimukaaslastega ise.“

Kõne all on 1949. aastal Eestis koodnimega Murdlaine toime pandud inimsusvastased kuriteod. Kõlvarti selgitus, et „jutt käib repressioonidest, sealhulgas rahulike elanike vastu, ning sellega on need sündmused saanud ka täiesti selge hinnangu“, on asjatundmatu. Jutustuse diskursuse ja narratiivi vaatenurgast pole kahtlust: koolidirektor võimendab üks ühele stalinlikke-putinlikke võõrrežiimi terrorit õigustavaid narratiive. „Põrandaalused“ ja „bandiidid“ said metsavennad olla üksnes Eestit terroriseerivate okupantide narratiivis. Rahvale saatuslikel aastail olid nad pigem „metsarindel vabadusvõitlejate“ rollis. Küüditatute serveerimine „parteitöötajaid tapnud võitlejate perekonnaliikmeina“ kordab stalinlikku-putinlikku kuritegu õigustavat tüüpnarratiivi. „Tapjate“ ohvritena just Moskva volitatud parteitöötajate esiletõstmisega paneb autori narratiiv „head“ ja „pahad“ soovitavasse rolli ning tegelikkus keeratakse pea peale. Nõukogulikus narratiivis ülistatud ennastsalgavate parteitöötajate „põhitöö“ oli ju NKVD heaks nuhkimine, küüditatavate ja maksukoormaga paljaks röövitavate talupoegade nimekirjade koostamine, st roimarliku poliitika kindlustamine. Seega oli nende tapmine üks viisidest, millega rahvas end kaitsta püüdis. Narratiivne rõhuasetus, nagu oleks küüditatud olnud tapjatest metsavendadele „kaasatundjad“, kõlab eestlasele igituttava massiterrori õigustusena.

Küüditamise sidumine võitlusega „tapjatest“ metsavendadega – üks kuritöö tüüpõigustusi – on eksitav. Küüditamiste põhjuste võltsimisel on pikk stalinlik ajalootraditsioon. Tõik, et kolhoosidesse ajamine toimus massiterrori toel, oli kuni perestroikani partei poolt hoolega salatud riiklik saladus! Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus 22. märtsist 1949 nr 015 kandis ju peakirja „Kulakute perede väljasaatmise kohta Eesti NSV-st“. (0 määruse koodis tähendab, et see oli salastatud.) Küüditamine muidugi muutis keeruliseks ka metsavendade vastupanu. Kuid terrori eesmärk oli kolhoseerimist vastustanud maaelanike kõige võimekama kihi, maakodanluse „kui klassi“ likvideerimine.

Ptšjolkini sisenduse „kohalike kaadrite juhtpositsioonile tõstmisest“ eesmärk on kuritööde eest vastutuse panemine eestlastele. See on stalinlik-putinlik vale! Okupantide võimupoliitika üks tavatehnikaid – ja seda kõikjal – on oma ohvrite ühe osa kaassüüdistamine. Baltimaade vallutajad viisid ellu Stalini antud rahvast lõhestavaid juhendeid. Mingite käsilaste kaasamine kuriteo kavandajate-käsuandjatena välja ei vabanda. Tõik, et natsilaagrite kapod (koonduslaagri ülevaatajateks tehtud vangid – toim) ei olnud valdavalt riigisakslased (Reichdeutsche), laagriülemate süüd küll ei vähenda! N-ö keskmine eestlane teab, et okupandid lõpetasid „kohalike kaadrite“ mängu kaasamise paari aastaga. 1950ndate alguseks olid kodueestlastest kollaborandid valdavalt kas juba laagreis või maha lastud. Terrori aparaadi juhtkonda ei usaldatud enam ühtegi kodueestlast, st Eesti Vabariigi kodanikku. Venemaalt tulnute võimutsemist varjati vahel veel mittevene nimedega, mida kandsid enamasti napilt eesti keelt vallanud, aga oma rahvuskaaslaste Venemaal aastail 1936–1938 sadade kaupa surma saatmisega usalduse ära teeninud Venemaa eestlased. NKVD juhtkonnas polnud enam neidki, nagu ka operatiivtöötajate enamik koosnes targu mitte-eestlastest.

Kuritegusid õigustava ajalookäsitluse Eesti ajaloo „tutvustamisena“ serveerimine ei veena kedagi. Asjatundlikke ajalooraamatuid leidub eesti, vene, inglise jm keeles ju küllaga. Lihtsameelset etendav koolijuht „legaliseeris“ sedakaudu oma veendumusi. Küüditamise deklaratiivne tagantjärele hukkamõistmine seda õigustanud narratiivide levitamisega ei haagi!

Partei juhtkujude Kõlvarti ja Toomi häälestatus Eesti ühiskonna lõhestamisele ei ennusta erakonnale kestlikku tulevikku. Üksnes oma poliitilist konkurenti Jevgeni Ossinovskit ja sotsiaaldemokraate räigelt ründava sõnavaraga laguneva erakonna „ridu ei koonda“. Valimistel üksnes sama mentaalsusega venekeelsete valijate häältele panustades jäädaksegi parimal juhul nišiparteiks.