Kui siiani oli see puhtalt kohalike siseasi – üks autoajakirjanikest koosnev meeskond püüdis parandada oma eelmise aasta tulemust – siis tänavu oli asi teisiti. Põnevust jagus tunduvalt rohkem, sest lisaks soovile lüüa kehtivat rekordit oli konkurentsi tulnud pakkuma eesti ekipaaž.

Täpsustus pealkirjale: 16 tundi on kahe võistkonna tulemuse mitte kõige täpsem keskmine, vaid suurusjärk, kui kiiresti üldse on võimalik liikluseeskirju järgides Leedule ring peale teha. Senine rekord, mida mõlemad tiimid lööma läksid, oli sõidetud KIA e-Niroga ja selle raames läbiti 1160 km 20 tunni ja 30 minutiga. Kes kaugemale ei viitsi lugeda, siis tänavu sõideti KIA EV9-ga ajaks 15 tundi ja 45 minutit.

Tallinn-Palanga

Kui elektriautoga Eestist välja sõitmine võis veel paar aastat tagasi tunduda piisavalt masohhistliku ettevõtmisena, et seda vabatahtlikult mitte teha, siis ajad on muutunud väga kiiresti. Veidi üle 600 km teekonnast on vähe rääkida, sest tänapäeval pole see mitte mingi väljakutse. Oma roll on muidugi akutehnoloogia arengul, mis tähendab, et autod suudavad laadida kiiremini ja sõita kaugemale.

Kuussada kilomeetrit on tegelikult nii lühike vahemaa, et kiirlaadijatega hästi kaetud Baltimaades möödub see elektriautoga ilma mingi peavaluta. Kogu distantsi peale sai tehtud ainult kaks peatust – üks Häädemeeste Circle K jaamas asuvas Ionity laadijas ning teine Riia servas paiknenud Eleporti omas.

Mõlemal juhul oli saba auto küljes ainult nii kaua, kui oli tarvis muudeks toiminguteks, olgu selleks siis tualettruumi külastus, kohvi ostmine või kerge lõunasöök. Ühtekokku kulus pärale jõudmiseks koos pausidega üheksa ja pool tundi, kuid tegu polnud võidusõidu, vaid kõige tavalisema rahuliku kulgemisega.

Elektriautoga ümber Leedu, Aurum 1006 km

Palanga-Palanga

Kohe järgmise päeva hommikul algaski kauaoodatud sõit ümber Leedu. Kaks KIA EV9 seisid Aurum 1006 km stardiväravate ees, olles üldse esimesed autod, kes selle ürituse raames võistlustulle asusid. Tumedat värvi masinas oli Leedu ekipaaž, sinises Eesti oma, mis nähtub ka registreerimisnumbritest.

Leedukatel oli loomulikult koduväljaku eelis, kuid sellest ei pruukinud piisata. Vahetult enne starti otsustas loos, kumb auto mis suunas marsruudi läbib, sest kõrvuti üksteise sabas sõita (kiiruspiirangud!) polnuks mingit mõtet ja saateautot sellises olukorras vaja ei ole. Leedu autole langes osaks õnn sõita päripäeva ning see otsustas juba esimese kolmandiku jooksul võistluse võitja.

Meie valitud strateegia oli väga lihtne: sõita ühe laadimisega nii pikalt kui võimalik ning laadida nii suure kiirusega kui võimalik. Sellegipoolest vajas see marsruudi täpset optimeerimist: kas jääda laadima teekonnast kõrvale kaldumata (võita veidi ajas, kuid kaotada laadimiskiiruses) või vastupidi (keerata teelt maha, kaotada seeläbi mõned kilomeetrid ja minutid, kuid külastada kiireimat laadijat).

Laadimisi tuli kogu võistluse jooksul teha vaid kaks. Esimest korda sai peatutud Ignitise omas, kui auto saanuks edasi liikuda veel 44 kilomeetrit ning aku täituvus jäi alla kümne protsendi. Aega kulus seal 1.02.14 ning selle jooksul mahutasime veoakusse 89,83 kWh. Nagu hiljem selgus, oleks vähemaga keeruliseks läinud.

Kuigi laadija pakkus teoreetiliselt kuni 150 kW laadimisvõimsust, tuli sealt pea kogu aeg täpselt 111 kW ja ei vattigi rohkem. Asi polnud meie autos, sest kui konkurendid ringiga sinna jõudsid, nägid nad täpselt sama kiirust. Miks operaator just seal võimsust sedasi piirab, jäi muidugi teadmata.

Loe täispikka lugu ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com.