VASTUKAJA | Helena Eenok: on arusaamatu, miks ei taha kliimaministeerium kehtestada pesitsusrahu ning kaitsta rohekoridore ja pühapaikasid

Hetkel käimasolev metsa- ja looduskaitsereform käsitleb mitmeid teemasid, millega Eesti Metsa Abiks (EMA) aastaid tegelenud on ning mitmeid muudatusi eelnõus tervitame tänutundega, kirjutab oma vastukajas kliimaministeeriumi värskelt avaldatud looduskaitseseaduse muudatuste eelnõule EMA juht Helena Eenok.

Oleme aastaid võidelnud selle nimel, et kaitsealad Eestis päriselt kaitstud oleks, oleme käinud annetusi kogudes ka Eesti riigiga kohut ning saime 2023. aastal suure võidu, kui kohus otsustas, et kaitsealasid ei tohi raiuda ilma eelnevat mõjuhinnangut tegemata.

Nüüd on see läbimurre ka seadusesse kirjutamisel, kuid siiski mitte päris rahuldaval moel - endiselt plaanitakse lubada erijuhtudel aegjärkse ja häilraie tegemist kaitsealade piiranguvööndites.

Näeme selles eelnõus mitmeid murekohti ning poolikuid lahendusi. Meile jääb arusaamatuks, miks ei sisalda eelnõu kavand lindude pesitsusrahu, mida on aastaid oodatud.

Puudu on ka ka kaitse rohekoridoridele, lageraiete kumulatiivse mõju vähendamine, looduslike pühapaikade kaitse, selgem metsaandmete kogumine, parem metsaliikide inventeerimine ja raiete keelamine inventeerimata aladel. Ka püsimetsandust kodumetsades ehk kõrgendatud huviga aladel (nn KAH-aladel), on kaua oodatud.

Mitte mingil juhul ei tohi seadusandlikult lubada seda, et kodumetsade raieotsuseid teevad Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) ja kohalike omavalitsuste ametnikud, kaasamata kohalikku kogukonda.

Eelnõuga plaanitakse kaitsta Eesti maismaa pindalast 30%. Ühelt poolt annab see teatava kindluse, kuid teisalt ei saa meie hinnangul fikseerida seadusesse kindlat protsenti, vaid lähtuma peaks siiski konkreetsetest aladest, mis kaitset vajavad ja väärivad.

Kuidas kujutame ette olukorda, et me ei saa kaitsta tulevikus olulisi alasid vaid seetõttu, et protsent on täitunud ja seadus seda ei võimalda? Selline kord nõuaks suurt bürokraatlikku manööverdamist, kui on vaja mõni ala kaitse alt välja arvata, et kaitsta teist, väärtuslikumat ala. Seda enam, et praegusel hetkel ei arvata alasid kaitse alla pelgalt kõhutunde pealt ja Eestis on väärtuslikke looduskooslusi, mille kaitse alla võtmise saaga on kestnud peagi paarkümmend aastat.

Meie hinnangul on selline lähenemine ka Euroopa Liidu poolt kehtestatud loodus- ja linnudirektiividega vastuolus. Kaitsma peab siiski kõiki liike ning elupaikasid, kes on üle-euroopaliselt ohustatud ning kindla protsendinumbriga piirduda ei saa. Meie ettepanek oleks seaduses sõnastada see, et 30% on kaitstavate alade alumine piirmäär. Ilmselgelt väga palju suuremaks kaitsealuste maade osakaal ei saagi kerkida, kui mujal lubatakse intensiivset majandamist. Ka sihiks seatud 30% ei koosne ju läbivalt rangelt kaitstavatest aladest, aga paberil paistab see kena.

Lisaks oleme avalikkuse tähelepanu juhtinud sellele, et kaitsealuste liikide, näiteks metsise või must-toonekure elupaikasid on ohtralt hävitatud, olgugi et see on sageli vastuolus liikide kaitsekorralduskavadega. Selle eelnõuga muudetakse ära püsielupaiga mõiste ning keelatakse kaitstud aladel lage- ja veerraie. Osad veidi leebemad uuendusraied jäävad lubatuks.

Oluline on, et selle seadusega saaksid kaitstud kõik ohustatud liikide elupaigad majandusmetsades, mis tänaseni on piiranguvöönditena olnud kasutusel tavaliste majandusmetsadena. Kuna eelnõu lubab nt must-toonekurgede elupaikades aegjärkset raiet, tuleb sellele eelnevalt teha mõjuhinnang. Raiete lubamine nii ohustatud liigi elupaigas ei saa olla poliitiline otsus.