Ukraina armee polkovnik: homme või ülehomme võime Ukraina vägesid näha Kurski linna lähedal

Ukraina armee väejuhatuse otsust suunata osa reserve Kurski oblastisse, kui olukord Donbassi rindel on kohati kriitiline, on kritiseeritud nii Ukrainas kui ka välismaal. Ometi on kogu tähelepanu praegu Kurski sündmustel.

Ukraina väed kindlustavad end Kurski oblastis hõivatud territooriumil ning mõnel pool laiendavad Ukraina kontrolli all olevaid alasid, jätkavad kohati edasitungi ja korraldavad lahinguluuret. Praeguseks on nad hõivanud suurema osa Sudža keskusest – samanimelisest jõest lääne pool. Vene väed hoiavad idakaldal kõrgendikke, kuid on raskes olukorras, sest Ukraina väed on neist mõlemalt tiivalt juba mööda läinud.

Kuigi Ukraina armee operatsioon Kurski oblastis algas edukalt, on Ukraina vägede olukord teistes rinde sektorites endiselt keeruline ja kohati kriitiline. Kas Ukraina väejuhatuse otsus saata lahinguvalmis reserve mitte tõrjuma Venemaa pealetungi rinde „tulistes“ paikades – Pokrovski, Toretski, Tšassiv Jari juures –, vaid Kurski oblastisse õigustab ennast? Praeguses etapis on raske hinnata operatsiooni planeerijate pikaajalisi kavatsusi. Kuid juba praegu on ilmne, et eskalatsioon Kurski oblastis viib paratamatult uue rinde tekkimiseni. Ilmselgelt on Vene pool saanud Kurski operatsiooni esimeses etapis kahjusid. Aga mis saab edasi?

Ühest küljest näeb Ukraina pealetung Kurski oblastis välja nagu Venemaa maikuus Harkivi oblastis korraldatud pealetungi peegelpilt. Ainus erinevus on see, et see areneb kiiremini, sissetungi vastu kaitseks halvasti ettevalmistatud keskkonnas, kus sõdureid lihtsalt pole piisavalt – Vene väegrupi Sever põhijõud asuvad Harkivi oblastis Vovtšanski ja Lõptsi all. Ilmselgelt on ukrainlaste eesmärk sundida Venemaa väejuhatust ära tooma vägesid teistest perspektiivikatest rindelõikudest, et päästa Kurski oblast, kus muu hulgas asub suur strateegiline objekt Kurski tuumaelektrijaama kujul. Ka Kiievi plaanid võimalikke läbirääkimispositsioone tugevdada on mõistetavad – kõik sõjad on lõppenud rahukõnelustega. Praeguse Vene-Ukraina sõja tegelikkus näitab, et territooriume üle võtta, sealhulgas vallutatud territooriume vabastada, võib olla väga keeruline, kui vaenlane on suutnud need endale haarata. Teisest küljest, kas ei juhtu nii, et parimad Ukraina üksused raisatakse ära võrdlemisi mõttetutes lahingutes ja territooriumide hõivamine toob Venemaal lüüasaamismeeleolude levimise asemel kaasa patriotismi tugevnemise? Kuid see on küsimus Ukraina armee juhtkonnale, kes langetas riskantse otsuse Kurski oblastisse tungida.

Forte vestles Kurski oblasti olukorrast Ukraina armee polkovniku Serhi Hrabskõiga.

Ukraina armee Kurski oblasti operatsiooni on esimestest päevadest palju kritiseerinud lääne eksperdid, kes nimetavad seda riskantseks käiguks ja mõttetuks ressursside raiskamiseks. Kas võite professionaalse sõjaväelasena siiski kinnitada, et see päris lauslollus pole ja selles operatsioonis on „terve strateegiline mõte“?

Kas see on riskantne käik? Jah, kahtlemata! See on meeleheitlik samm. Küll aga see tehti, et proovida, mida suudab Vene armee selles rindelõigus. Ning tuli välja, et venelased ei suuda mitte kui midagi. Arvestades selle sõja suuremat pilti, tegutsevad Kurski oblastis väikesearvulised Ukraina üksused, aga tulemused on sellised, et Venemaa on kaotanud kontrolli peaaegu terve oblasti üle, sest sealt põgenesid peaaegu kõik riigivõimu ja jõuametite esindajad, kes pidanuks vastupanu osutama. See on, nagu Hans Christian Anderseni muinasjutus: kuningas on jälle alasti.

Need kõik on emotsioonid, aga kui rääkida operatsiooni eesmärkidest, siis Ukraina armee hindab lahingutegevuse efektiivsust selle järgi, kui palju vastase sõjalist potentsiaali õnnestub hävitada. Kui ühe raketilöögiga õnnestus Kurski oblastis kolme-nelja minuti jooksul hävitada terve Vene armee pataljon, kui lühikese ajaga hõivatakse 600–700 ruutkilomeetrine territoorium, siis on tulemused head. Ühe kümneruutkilomeetrise lõigu kaitsel peaks olema terve pataljon. Ukraina sooritas selle manöövri selleks, et saavutada mõningane eelis, ja selle Ukraina ka sai.

Operatsiooni alustati ka näitamaks, et Ukraina jätkab vastupanu, hoolimata sellest, et Donetski oblastis peetakse raskeid lahinguid ja vastane surub seal väga tugevasti peale. Seal on strateegiline initsiatiiv Vene armee käes. Toretski suunal on 40 000 venelase vastas 19 000 ukrainlast, ning kui sinna saadetaks juurde kas või need 10 000, kes praegu Kurski oblastis tegutsevad, siis palju sellega ei muudetaks. Ukraina armee jätkab Donetski oblastis taganemist ja kannab seal raskeid kaotusi. Kuid Ukraina peab samal ajal näitama, et on suuteline andma venelastele tugevaid lööke.

Samas on Ukraina Kurski operatsioon pööranud juba kogu senise maailmapildi pea peale: esimest korda inimkonna ajaloos tungis tuumarelvadeta riik tuumarelvadega riigi territooriumile. Praegu võetakse Ukrainalt järk-järgult vähemaks lääne relvade kasutamisele pandud piiranguid ja see operatsioon kiirendab seda protsessi, sest kuningas on alasti ja pole võimeline üldse midagi tegema või ette võtma. Esimesed 72 tundi oli venelastel totaalne peataolek, siis hakkasid nad Kurski oblastisse oma reserve kohale tooma. Kuid need väed on täiesti juhuslik „rosolje“, mis näitab, et venelased ei teadnud, mida teha olukorras, kus keegi peaks otsustama Venemaa föderatsiooni territooriumile tungida. Venelased oma piiratuses ei uskunud, et Ukraina seda teha võib, nad arvasid, et Ukraina väed kaevuvad maasse ja et Ukraina valitsus hakkab nendega varsti mingite territooriumide pärast kauplema.

Ukraina seevastu kasutab Kurski oblastis teisest maailmasõjast pärinevat taktikat, siis nimetati seda üksikuteks manöövergruppideks. Ja selgus, et venelased pole selleks sugugi valmis. Ukraina väed läksid venelaste kaitsest läbi ja asuvad praegu kuni 35 km sügavusel Venemaa territooriumil. Kuid eelväed tegutsevad palju kaugemal ja ma ei imestaks, kui homme või ülehomme oleksid mõned üksused juba Kurski linna lähedal.

Ukraina armee peamine ülesanne on välja meelitada Vene armee reservid, mida Venemaa võiks kasutada oma Ida-Ukrainas paikneva väegrupi tugevdamiseks. Ja kui Ukraina edaspidigi Venemaa piirialasid ahistab, siis on tulemus see, et neist reservidest tekib peagi nappus. Vene armee peab nüüd jagama oma jõude palju suurema territooriumi peale ning see eeldab lisajõupingutusi ja lisavägesid. Kui kellelegi meeldivad vandenõuteooriad, siis isegi üks Venemaa suurimaid tuumarelvade ladusid Brjansk-18 on juba Ukraina vägede operatsiooniulatuses.

Kas Ukraina pealetungil Kurski oblastis võib olla ka mingi psühholoogiline mõju Vene armee kõrgemale juhatusele või Venemaa poliitilisele juhtkonnale?

Mingit mõju pole. Vene armee oskab väga hästi informatsiooni varjata, see tuleb neil hästi välja. Venemaa on totalitaarne riik ja kogu info toimuva kohta lihtsalt blokeeritakse. Kurski operatsioonil võib olla mingi mõju mingitele kõrvalistele vaatlejatele või Vene opositsioonile, kes endast mingit jõudu ei kujuta. Venemaa ühiskonnale sellel mingit mõju olema ei hakka. Vene rahvale see ei mõju, sest see puudutab regioone. Vene mentaalsus on selline, et tähtis on vaid see, mis juhtus Moskvas või Peterburis. Kõik muu, mis asub väljaspool kahe suurlinna piire, pole tähtis, sest kolooniate saatus pole Venemaal kunagi kedagi huvitanud ja ka regioonide elanikud ise on harjunud sellega, et nad peavad selliste asjadega ise hakkama saama. Vene armeed ega ühiskonda see kindlasti ei demoraliseeri. Täiesti mõttetu on katsuda venelastele midagi selgeks teha, sest nad pole võimelised mõistma põhjuseid ja tagajärgi selles vallas, mis toimub nende enda maal. Ning ammugi ei saa nad aru, kes selles süüdi on.

Kuid Ukraina ei lootnudki sellele. Ukraina tahtis rahvusvahelisele kogukonnale näidata, et kuningas on alasti ja et Venemaaga on võimalik sõdida. Väljaspool Donbassi ei kujuta Vene armee endast mitte midagi tõsist. Näiteks Vene-Soome piirile on jäänud vaid 17% vägesid, mis seal olema peaksid, kogu Vene armee on praegu täielikult seotud Ukraina sõjaga.

Kas Vene armee juhtkond saab lubada endale seda, et nad jätavadki osa Kurski oblastit Ukraina meelevalda? Strateegilist tähtsust sellel operatsioonil ju pole...

Vaevalt. Ja ka see on osa Ukraina plaanist. Ukraina jaoks näitab efektiivsust see, kui palju hävitatakse vastase vägesid ja tehnikat, Venemaa jaoks see, kui palju hõivatakse territooriumi. Selle tõttu on loogiline, et venelased toovad Kurski oblastisse lisavägesid ning lähiajal kupeerivad Ukraina üksuste tegevuse ja seejärel proovivad neid hävitada. Samas Ukraina armee oskab kaitses olla, pole probleemi. Kõik oleneb sellest, mida Ukraina väejuhatus edasi otsustab teha. Aga oletada võib, et üks operatsiooni eesmärke on luua Kurski oblastis püsiv venelaste jaoks lisapingekolle, mis seob venelasi ning sunnib Vene armeed arvestama sellega, et midagi sellist võib juhtuda ka teistes piiriäärsetes oblastites.

Kindlasti ei jäta Vene armee reageerimata, sest Vene ühiskond võib lõpuks hakata huvi tundma, mis Kurski oblastis toimub. Ja ka Vene armee võib reageerida nii, et sülitab teistele ülesannetele ja toob Kurski oblastisse korralikud jõud. See ongi üks riske. Situatsioon Kurski oblastis on nii dünaamiline, et võib kardinaalselt muutuda 10–15 minuti pärast.

Kas Kurski oblasti sündmused on mõjutanud Donbassi lahinguid?

Mitte kuidagi ei ole. Vene armee jätkab survet ja Ukraina armee kaitse mahasurumist. Vene armeel on potentsiaali jätkata pealetungi veel kuu kuni poolteist. Osa neist vahenditest, mis oleksid läinud Toretski ja Pokrovski juurde, lähevad nüüd siiski Kurski oblastisse. Inimesed jälgivad praegu väga pühendunult Kurski oblastis toimuvat, aga asjata, sest see on lihtsalt paik, kus Ukraina armee korraldab taktikalist operatsiooni. Põhilised sündmused ei toimu praegu siiski Kurski oblastis.

Samas aitab see kindlasti mõneks ajaks parandada Ukraina armee ja ühiskonna võitlusvaimu?

Ukraina näitas endale ja rahvusvahelisele kogukonnale, et suudab korraldada aktiivset sõjategevust, anda Venemaale valusaid lööke ega ole kinni jäänud verisesse positsioonisõtta. Selles mõttes on see operatsioon kindlasti oluline.