„Müstiline, miks venelased pärast seda peatusid.“ Möödub kümme aastat sellest, kui Ukraina armee jalutas otse Putini seatud lõksu

2014. aasta suvel näis juba korraks, et Ukraina vägedel õnnestub taastada kontroll Donetski ja Luhanski oblasti üle. Siis läks äkki midagi väga valesti. Kummalise otsuse langetas ka Putin, kelle ees olid sellel hetkel kõik Ukraina uksed pärani lahti jäetud. Forte meenutab, mis juhtus.

Kümme aastat tagasi hukkus Ilovaiskis sadu Ukraina sõdureid ja vabatahtlikke – need olid Ukraina suurimad kaotused 2014.–2015. aasta Donbassi sõjas. Ukraina pool proovis väita, et vastane kandis veelgi suuremaid kaotusi, kuid kõigile oli selge, et see oli üldse Ukraina suurim lüüasaamine selles sõjas.

2014. aasta suvel vabastasid Ukraina väed Donetski ja Luhanski oblastis edukalt linna linna järel ning Ukraina lubas nn terrorismivastase operatsiooni lõpetada septembris. Augusti alguse sõjakaardil on näha, et venelaste kontrolli all olnud Donetsk lõigati Luhanskist ja Venemaa piirist ära ning rindejoon lähenes tollal vähetuntud Ilovaiski linnale. Ukraina sõduritele öeldi, et linnas on vähe venemeelseid võitlejaid, 40–70. Paarisaja ukrainlase vastu, kes haarasid neid tiibadelt, poleks neil pidanud mingeid võimalusi olema. Kuid kohe alguses selgus, et relvastatud venemeelseid on linnas rohkem: 250. Ukraina väed otsustasid sellest hoolimata linna siseneda. 19. augustil raporteeris Ukraina armee peakorter võidukalt, et kaks kolmandikku Ilovaiskit on ukrainlaste käes ja venemeelsete võitlejate varustusliinid on läbi lõigatud.

Kõik muutus pärast 24. augustit ehk Ukraina iseseisvuspäeva. Esmalt raporteeris Ukraina väejuhatus taas suurest edust: Ukraina armee võitlejad olevat Ilovaiskis rünnakuga ära võtnud venemeelsete kindlustatud positsioonid ja teinud nii Ukraina rahvale iseseisvuspäevaks tõelise kingituse. Kuid juba järgmisel päeval tugevnes vastase suurtükiväe tuli märkimisväärselt ja tulelöögid muutusid pidevaks. Varustusteed lõigati läbi hoopis ukrainlastel, kes ei suutnud enam oma haavatuid Ilovaiskist välja toimetada. Ukraina üksused koondusid kohalikku koolimajja, mida venemeelsed ründama asusid. Kool oli valmistunud just 1. septembriks ja õpetajad noomisid Ukraina sõdureid, et need oma soomukid valgeks lubjatud äärekividele parkisid.

Kuid olukord oli Ukraina poolt vaadatuna halb. 28. augustil ilmus info läbirääkimistest ja „rohelise koridori“ ettevalmistamisest. Õhtul kuulutati välja vaherahu ja linnas jäi vaikseks. Ukraina armee plaanis algul hakata vägesid välja tõmbama enne südaööd, kuid siis lükati see järgmise päeva, 29. augusti hommikusse. Samal ajal kutsus Venemaa president Vladimir Putin venemeelseid „avama humanitaarkoridori sissepiiratud Ukraina sõjaväelastele, et vältida mõttetuid kaotusi“. See üleskutse ilmus Kremli veebilehel ööl vastu 29. augustit – paar tundi enne Ukraina vägede Ilovaiskist lahkumist.

false

Hommikul rivistati Ukraina üksused üles ja neile anti käsk koguneda kolonni. Taganemisteed hoiti vägede eest saladuses. Kõik said aru: on juhtkond, see peab läbirääkimisi ja langetab otsuseid. Ukraina väed suunati Ilovaiskist paar kilomeetrit lõuna pool asuvasse Mnohopillja külla. Seal jaguneti kahte kolonni ja oodati käsklusi, et edasi liikuda. Venelased nõudsid läbirääkimistel, et Ukraina armee paneks relvad maha ja lahkuks tehnikata, ukrainlased ei nõustunud. Siis avati ukrainlaste pihta hajus suurtükituli ja Ukraina kolonnidele anti korraldus kiiresti lahkuda. Esialgu paistis, et Ukraina vägedel õnnestub pääseda, kuid mõne kilomeetri pärast võeti esimene kolonn Tšumaki talu juures juba tugeva tule alla. Teise kolonniga juhtus Krasnosilske küla lähedal sama. Ukraina võitlejatele sai selgeks, et nad on varitsusse sattunud ja edasi muutus nende tegutsemine kaootiliseks. Prooviti kiiresti edasi liikuda, kuid venelaste tuli muutus vaid tihedamaks. Ukraina sõdurid said ka lõpuks aru, et nende vastas pole kohalikud „separatistid“, vaid Vene armee regulaarüksused, mis kasutasid Vene armeele standardset relvastust ja mille ründajatel olid standardsed Ratniku varustuskomplektid. Üks Vene tank T-72B3 õnnestus Ukraina sõduritel selles segaduses hõivata ning Ukraina meedia näitas seda kui tõestust Vene vägede osalusest. Hiljem vallutasid venelased selle tagasi.

Hilisem Ukraina uurimine tuvastas, et Vene armee oli toonud ööl vastu 24. augustit 2014 üle Ukraina piiri üheksa pataljoni taktikalist gruppi, neis oli kokku 3500 meest, 60 tanki ja üle 300 soomuki. Venelased eitasid kategooriliselt, et 2014. aasta augustis või mis tahes ajal Donbassi sõja jooksul viibis seal elukutselisi Vene sõjaväelasi või Vene armee tehnikat. Kremli väitel olid kõik tankid ja suurtükid, mida kasutasid venemeelsed, Ukraina relvajõududelt vallutatud trofeed ning 2014. aasta augustis korraldas Donbassi „rahvakaitsevägi“ eduka vasturünnaku Ukraina armee positsioonidele. Moskvas tunnistati ainult, et kohal olid „Vene vabatahtlikud“, kellel oli lahingukogemus, kuid kes ei olevat Vene armee lepingulised sõdurid. „Kõik inimesed, kes täidavad oma kohust oma südame kutsel või osalevad vabatahtlikult mingis sõjategevuses, sealhulgas Kagu-Ukrainas, ei ole palgasõdurid, sest nad ei saa selle eest raha,“ rääkis detsembris 2014 Vladimir Putin. Ka lääneriigid eelistasid selles olukorras silmad kinni pigistada ja Venemaa mänguga kaasa minna.

Ukraina sõjaväe peaprokuratuuri andmetel hukkus Ilovaiski lähedal 366 Ukraina sõdurit. Samad arvud teatas Ukraina endine kindralstaabi ülem Viktor Muženko intervjuus Radio Svobodale. Kuid peale selle kuulutati teadmata kadunuks 22 meest, kelle kohta võib öelda, et nad hukkusid. Osa haavatuid suri hiljem haavadesse ja ka neid ei arvestatud üldises statistikas. Omalt poolt kiirustasid Ukraina sõjaväelased kuulutama, et nad tapsid Ilovaiski juures 200 Vene regulaarväelast, kuid paljud vaatlejad kahtlevad, et see arv nii suur oli.

2017. aastal teatas Ukraina sõjaväeprokuratuur, et nende uurimise kohaselt oli Ilovaiski lähedal kaotamise peamine põhjus Venemaa föderatsiooni relvajõudude üksuste sissetung. Olukorda mõjutasid prokuratuuri hinnangul ka Ukraina relvajõudude vähene efektiivsus, deserteerumine ja kõrgema juhtkonna vead. Uurimismaterjalid siiski salastati. Näiteks ei avalikustatud, millise tunnistuse Ilovaiski kohta andsid endine kindralstaabi ülem Viktor Muženko ja tema järglane Ruslan Homtšak, kes 2014. aasta augustis ise neis lahingutes osales ja kolonnidele Ilovaiskist lahkumise käsu andis. Selline olukord tekitas Ukraina veteranide hulgas pahameelt. 2019. aasta 24. augustil kirjutas president Zelenskõi alla dekreedile, mille järgi hakati iga aasta 29. augustil tähistama Ukraina iseseisvuse, suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse eest hukkunud kaitsjate mälestuspäeva, mis peaks meenutama 2014. aasta Ilovaiski lahingut.

Forte rääkis 2014. aasta sõjasuvest Ukraina armee polkovniku Serhi Hrabskõiga. Miks Ilovaiski lahing kaotati?

„Oli mitu faktorit: 10% oli selles süüd Ukraina vägede ebaefektiivsusel, 30% Ukrainas valitsenud kaosel ja 60% Vene regulaarväeosade sissetungil. 2014. aasta lahingud toimusid mõlemalt poolelt mobiilsete ja väikeste ning halvasti relvastatud gruppide vahel. See oli pooleldi partisanisõda. Siis oli moodne nimetada kõiki üksusi pataljonideks. Minu kui kaadrisõjaväelase jaoks tähendab pataljon üksust, mille koosseisus on vähemalt 450 meest. Aga suvel 2014 võitles Donbassis näiteks pataljon Mirotvorets, mille koosseisus oli kõige rohkem 83 meest. Staabikaartidele joonistati pataljonid, aga faktiliselt polnud need isegi mitte roodud. Küll olid need vabatahtlikud, tugeva motivatsiooniga mehed. 2014. aastal polnud Ukrainal tegelikult mingit armeed, sõjavägi hävitati pärast 1991. aastat täielikult. Paberil oli Ukraina armees 125 000 inimest, neist 115 000 sõjaväelast, kuid reaalsuses õnnestus neist Donbassi sõjaks „kokku riisuda“ 2000–3000 meest. Võideldi kaootiliselt ja keskse juhtimiseta, ehkki formaalselt olid ametlik käsuliin ja vastav struktuur olemas.

Teine tähtis moment oli Vene regulaarväe sissetung. Vene armeel oli reaalne lahingukogemus, nad olid kümme korda paremini relvastatud ja varustatud kui Ukraina üksused ning nad andsid meie vägede pihta massilisi suurtükiväe tulelööke. See oli oluline vahe, sest näiteks Debaltseve lahingus 2015 töötasid meil ühes kuue suurtükiga patareis vaid kaks, mille tehniline seisukord oli nii halb, et nendega sai tulistada vaid minimaalselt distantsilt. Ukrainas ei usutud viimse hetkeni, et Venemaa hakkab sisse tungima oma regulaarväeüksustega. Ja võrreldes meie üksustega olid need hästi välja õpetatud, suurepäraselt relvastatud, motiveeritud ja mobiilsed. Ning see viis katastroofini. Aga selliseid katastroofe nagu Ilovaiskis oli palju. Nende tõttu kirjutas Ukraina alla Minski kokkulepped.

Kuid mind üllatas enim see, et Venemaa peatus. Nad oleksid võinud rahulikult edasi minna, sest kaitsta polnud ennast mitte millegagi. Mariupoli juures oli Ukrainal 1500 relvastatud meest ja lisaks üks 800–900-meheline rahvuskaardi brigaad, mis kohe pärast formeerimist saadeti lahingusse. Venelased olid selleks sõjaks valmis, nende vastas polnud peaaegu kedagi ja see on imelik, et nad seda võimalust ei kasutanud. Ukraina polnud selleks üldse valmis. Ma mäletan, kui Vene armee tungis Krimmi, siis 1. märtsiks 2014 koondasid nad Brjanski juurde Ukraina piirile 15 000 meest. Kas teate, kui palju mehi neil Ukraina poolel vastas oli ja takistasid neil minna Kiievi peale? 24 meest 14 automaadi, kümne püstoli, kahe GAZ-i ja kahe VAZ-iga, mille jaoks ei olnud kütust. Vasakkalda-Ukrainas polnud kevadel 2014 üldse garnisone, ainult Dnipropetrovskis asusid 25. õhudessantbrigaad ja üks jalaväebrigaad. See oli kõik ja nende taga polnud ühtegi üksust. Ma ei saa siiani aru, miks venelased seda ära ei kasutanud.“