„Olukord kisub juba kriitiliseks.“ Vene armee liigub Donetski oblastis edasi ja ukrainlased ei suuda rinnet stabiliseerida

Vene armee jätkab oma suvist pealetungi ning Ukraina armeel on Pokvrovski ja Toretski all suuri probleeme. Miks on olukord ohtlikum kui 2022. aastal? Forte uuris lähemalt.

Vene üksused on saavutanud märkimisväärset taktikalist edu Pokrovski suunal Avdijivkast läänes ja loodes, teatab Sõjauuringute Instituut (ISW). Geolokatsiooni järgi hoiavad nad positsioone Novoselivka Perša lääneosas, hõivasid Vovtše ning edenesid sellest külast lääne ja põhja pool edasi, samuti liikusid venelased edasi Netailove külast lõunas asuval metsaribal. Vene armee proovib praegu laiendada hiljutise läbimurde piirkonda Progressi ja Vovtše küla piirkonnas. Venelased on pealetungi intensiivistanud ja toonud lahingusse värskeid reserve. Nad liiguvad mööda raudteed läände Novohradivka ja Selõdove poole, praegusest rindejoonest ligikaudu 12 km lääne pool asuvate suurte ja kindlustatud asulate suunas. Üsna sügav kiil – 4-5, kohati 6-7 km – ohustab eeskätt Ukraina relvajõudude paremat tiiba, mis hoiab kaitset Venemaa läbimurdetsoonist lõuna pool Vovtša jõe ja sellele paisutatud veehoidlate juures. Kui Venemaa edasitungi ei suudeta peatada, siis on nende praegu soodsate positsioonide hoidmine ukrainlaste jaoks mõttetu ja ohtlik. Pingelisemaks läheb olukord ka Donetskist põhja pool. Vene üksused jätkavad intensiivset rünnakut Toretski suunas ja ründavad ukrainlaste positsioone linnas liugpommidega. Venelased on edasi liikunud ka Nju-Jorki küla edelaosas (Toretskist lõunas), Jurivka külast edelas (Nju-Jorkist veidi lõuna pool), Železniis ja Severniis (mõlemad Toretskist kagus).

Üldjoontes meenutab praegune olukord 2022. aasta suve, kui Vene armee surus edasi Donbassi rinde keskmises sektoris ja Ukraina armee hävitas territooriumi kaotamise hinnaga edasitungivate venelaste elavjõudu. See strateegia võimaldas Ukraina armee juhtkonnal koguda reserve järgmisteks edukateks pealetungideks. Kuid võrreldes 2022. aastaga on olulisi erinevusi. Esiteks, Ukrainal pole suuri reserve ja olemasolevad üksused on sageli alamehitatud, sest riigi juhtkond ei suutnud pikka aega korraldada mobilisatsiooni. Teiseks, kui kaks aastat tagasi tegutsesid toona alamehitatud Vene armee formatsioonid teistel suundadel passiivselt ja mõtlesid rohkem hõivatud positsioonide säilitamisele, siis nüüd pole see enam nii.