AUTOREIS | „Hamster Rohelise lehega“ Rumeeniasse ehk natukene hull on okei

Argielus sotsiaalmeedia asjatundja, vabal ajal reisihull – nii kirjeldab end Anna Serebro, kelle reisikirja alljärgnevalt lugeda saab. „Hamster Rohelise lehega“ kõlab muhedalt, on tegelikult aga hulljulge naine vanema Hyundai i30ga, kes sõitis Rumeeniasse kuulsat Transfăgărășani kogema, kirjutab Accelerista.com.

Aasta tagasi külastasin koos tuttavaga Stelvio kuru. See oli meeldejääv kogemus – vapustavad vaated, kaunid serpentiinteed ja sportauto. Otsustasin, et tahan neid emotsioone taas kogeda, kuid seekord mitte kaasreisija vaid autojuhina.

Mul on käsikastiga 2011. aasta Hyundai i30, millel kapoti all 1,6-liitrine bensiinimootor. Kutsun teda hellitavalt Hamstriks. Kuigi mul on rohkem sõidukogemust kui paljudel juhiloaga inimestel, olen ma ise „roheline leht“ – mul on juhiluba veidi üle aasta.

Olen teise autojuhina sõitnud Itaaliast Eestisse, rännanud peaaegu kogu Eesti läbi erinevate autodega ning külastanud ka poolt Lätit. Niisiis, nähes Top Geari episoodis Rumeenia Transfăgărășani mägiteed, mida on nimetatud Euroopa üheks ohtlikumaks, tekkis mul plaan väljakutse vastu võtta ja kohale sõita. Kõlab nagu üks segane plaan!? Tegelikult on natukene hull olla mõnikord hea!

Sportauto asemel „Hamster“: ja siit me tuleme!

Jeremy Clarkson on Transfăgărășani nimetanud parimaks teeks, mida sportautoga sõita. Minul on üsna vana „Hamster“, aga julget ja enesekindlat, suure sõidukogemuse ja natukese hullusega naist see ei heiduta – nii otsustasingi üksi seiklusse sukelduda.

Plaan tehtud, Hamster mehaaniku juurde ettevalmistusse viidud, kõik muu vajalik korraldatud ning meie reis, pigem Suur Hullumeelne Seiklus koos kolmeteistkümne aastase Hyundaiga sai alata.

Esimesed neli päeva marsruudil Tallinn – Riia – Białystok – Kraków – Zakopane viisid meid Tatratesse. Poola kiirteedel tundis Hamster end suurepäraselt. Jah, kiirendamine võtab aega, aga kiiruse 140 km/h hoidmine ei ole probleem. Kütusekulu keskmiselt 7l/100 km kohta.

Tatrates algasid esimesed serpentiiniteed ja võin öelda, et auto saab nendega suurepäraselt hakkama. Ausalt öeldes ei oodanud ma sellist manööverdusvõimet.

Hamster võib selles osas isegi paljudele tänapäevastele autodele silmad ette teha. Ideaalne sisenemine kõige järsematesse kurvidesse teisel käigul – ja juba esimesel serpentiinil Tatrates tundsin end rahulikult ja kindlalt.

Tatratest läbi sõites jõudsin Slovakkiasse. Slovaki Maagimäestikus ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja külastasin mõnd lossi – seega serpentiiniteed jätkusid. Käisin Kesk-Euroopa ühes suurimas, Spiši linnuses ja seejärel võtsime Hamstriga suuna Košicesse.

Mis seiklus see viperusteta oleks!

Järgmisel päeval enne Ungarisse suundumist otsustasin külastada veel mõnda vaatamisväärsust mägedes ja seal juhtus esimene (kuid ainus) ebameeldivus.

Internetiühenduseta navigaator suunas mind mööda kruusakiviteed mägede vahele metsa. Otsustasin tagasi pöörduda, et säästa Hamstri amorte.

Pärast kõiki keerulisi serpentiine, mida täiskiirusel kergusega läbisin, tegin kitsal teel ümber pöörates algaja vea ning auto jäi tagaratastega sügavasse kraavi kinni. Esivedu pole sellises olukorras eelis, pärast mitmeid katseid sõiduk kraavist vabastada, mõistsin, et abita me siit ära ei saa.

Kust abi leida? Ümberringi põlismets, telefonis praktiliselt levi pole – kogu mägedesse tõusu ajal ei kohanud ma ühtegi vastutulevat sõidukit. Siis meenus, et ühel eelmistest ristmikest märkasin lagendikul maasturit – hakkasin jalgsi tagasi kõndima ja otsima peremeest, samal ajal võimalike päästemeetodite üle aru pidades.

Palavas kaks tundi oodanuna otsustasin tagasi Hamstri juurde minna ning tõusta jalgsi mäkke, et levi püüda ja kutsuda päästjad. Veidi hirmutas teadmine, et nendes metsades luusib hulgaliselt karusid.

Teel autoni kuulsin aga ristmikul traktorimüra ning jooksin elu ühe kiirema jooksu, kartes kaotada võimalust… ja väänasin jala. Jõudsin siiski kohale ning nägin maasturiomanikku. Slovakk nimega Laslo ei rääkinud üldse inglise keelt, kuid oskas vene keelt.

Laslo mind kraavist päästiski ja kinnitas tagasi ka autolt kukkunud numbrimärgi. Mees keeldus raha võtmast ja sõitis oma maasturiga Hamstri järel kuni jõudsin tsivilisatsiooni, et veenduda, minu ja autoga on kõik okei. Kas see pole mitte tohutu õnn, et kohtasin sügavas laanes inimest, kes mind päästis?

Edasi Rumeeniasse!

Pärast juhtunut kadus igasugune soov minna tagasi Maagimäestikku ja suundusin Rumeenia poole. Läbisingi Ungari ühegi peatuseta ja jõudsin pimeduse saabudes Ungari-Rumeenia piirile, kus on endiselt piirikontroll.

Öö Baia Mare linnakeses ning edasi sõitsin Sighisoarasse, linna, kus sündis krahv Dracula. Linn meeldis mulle nii väga, et andsin endale ja Hamstrile puhkuse, veetes seal kaks päeva, et väljapuhanuna minna vastu reisi peamisele eesmärgile – Transfăgărășani mägiteele. Väljaväänatud jalg, mis sidurit vajutades tunda andis, sai puhkusega paremaks ning olin valmis oma sihtkohta vallutama.

Loe täispikka lugu ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com.