TUNNE TEADLAST | Vasikate hingamisteede uuringutele pühendunud Kerli Mõtus: olen väga õnnelik inimene, kuna täidan oma unistuste projekti

Forte ja Eesti ülikoolide koostöörubriigi „Tunne teadlast“ seekordses loos tutvustab end Eesti Maaülikooli karjatervise kaasprofessori Kerli Mõtus, kes on võtnud oma südameasjaks vasikate hingamisteede haiguse diagnostika arendamise ja senisest märksa tõhusama haigustekitajate uurimise.

Nimi: Kerli Mõtus

Amet (-d): Eesti Maaülikooli karjatervise kaasprofessor

Peamised tegevussuunad: veiste karjatervise meditsiin, veterinaarepidemioloogia

(soovi korral linkida ETIS-est teadlase profiil): https://www.etis.ee/CV/Kerli_M%C3%B5tus/est?tabId=CV_EST

Milline on praegu käsil olev uurimisprobleem ja miks sellega tegelemine oluline on?

Veisekasvatuses on üks suurimaid väljakutseid vasikate hea tervise tagamine. Nagu inimlapsi, nii ka vasikaid kimbutavad sageli erinevad respiratoorsed haigused. Kui meie inimestena käime sellise probleemiga arsti juures, tehakse meile täpsema diagnoosi ja raviplaani koostamiseks mitmeid diagnostilisi teste – näiteks kogutakse kliinilise läbivaatuse andmeid, tehakse kopsu röntgenpilt, määratakse verest põletikunäitajaid jm.

Produktiivloomade puhul on farmis diagnostiliste testide kasutamine aga piiratud, enamasti lähtutakse üksiku looma diagnostikas ja raviplaani koostamisel vaid kliinilistest haigustunnustest ning kopsude kuulatlemisest. Need ei ole aga piisavalt tundlikud, et teha järeldusi põletiku asukoha, raskuse ja kaasatud patogeenide kohta – on tegemist lihtsalt viirusliku „nohu“ või hoopis bakteriaalse kopsupõletikuga.

Ehk võib juhtuda, et mõni bakteriaalset kopsupõletikku põdev vasikas ei saa õigel ajal antibiootikumravi või vastupidi, nohu põdevat vasikat ravitakse ravimitega, mida ta tegelikult ei vaja. Seejuures on üleilmselt surve antibiootikumide põhjendatud ja väiksemale kasutamisele.

Teine problemaatika vasikate hingamisteede haiguse diagnostikas on haigust põhjustavate viiruste ja bakterite diagnoosimine. Meil on päris head võimalused uurida laboris erinevaid haigustekitajaid, kuid eeskätt viirusnakkuste diagnostikas tuleb arstil alati uuringud tellida.

See eeldab, et juba proovide võtmisel püstitab arst teatud infektsioonide osas kahtluse ning laboris uuritakse neid nakkusi. Väga sageli on tulemus see, et neid kahtlustatud infektsioone proovis ei tuvastata. See paneb mõtlema, kas oli proovi kogumisega midagi valesti või põhjustas haigust hoopis mõni selline nakkus, mille osas analüüse ei tellitud.

Suhteliselt uudse meetodina on bioloogilise materjali sekveneerimine avanud ka veterinaarias seni puudunud võimaluse uurida kallutamata kujul kogu proovis olevat mikroorganismide koosluse geneetilist materjali. Selle meetodiga uuritakse mitte üksikuid mikroorganisme ükshaaval, vaid kõigi mikroorganismide geneetilist materjali kokku. See tähendab, et arst ei pea tegema valikuid, milliseid nakkusi analüüsida.

Nende uuringutega on tuvastatud ka veistel täiesti uusi viirusinfektsioone, mille olemasolust ja patogeensusest ei ole seni infot. Uuringute järeldused ongi olnud sellised, et neid varem teadaolevaid patogeene, mida laboris rutiinselt analüüsimiseks tellime, tuvastatakse pigem harva; haiguse kompleksis esinevad hoopis uued nakkused ja nende kooslused. Sekveneerimisuuringuid on aga siiski veiste puhul vähe avaldatud ja erinevates populatsioonides tuvastatakse sageli erinevaid kooslusi, millede patogeensust tuleb veel täiendavalt uurida.

Meie teadusuuringud keskenduvadki nende kahe probleemi selgitamisele. Esiteks soovime panustada veiste hingamisteede haiguse diagnostikasse ning teisalt haigustekitajate uurimisse. Oleme kasutusele võtnud vasikate kopsukoe ultraheliuuringute tegemise. Tänu sellele oleme tuvastanud, et märkimisväärne osa vasikatest põevad bakteriaalset kopsupõletikku ilma, et neil üldse esinekski mingisuguseid haigustunnuseid.

Ka uurime erinevate põletikumarkerite võimet kirjeldada vasikate kopsukoe tervist. Tulevikus saaks sellise tundliku markeri määramist rakendada kiirdiagnostikas. See aitaks loomaarstidel selgitada, kas vasikas põeb raskekujulist kopsupõletikku, mis vajab kohest antibakteriaalset ravi, või on põletik hoopis ülemistes hingamisteedes, mille korral piisab tugiravist ning loom jäetakse jälgimisele.

Samuti soovime sekveneerimisuuringutega selgitada erinevate viiruste ja bakterite koosluste rolli hingamistraktiga seotud haiguste tekkes. Uute haigustekitajate tuvastamisel oleks ravimtööstusel võimalik välja töötada uusi vaktsiine; haiguse tekke osas kaitsva mõjuga bakterkoosluste selgitamisel oleks võimalik toota neid sisaldavaid hingamisteedesse manustatavaid probiootikume.

Mis on teie teadusvaldkonnas seni suurimat ühiskondlikku mõju avaldanud saavutus?

Oleme hakanud juurutama vasikate rindkere ultraheliuuringute tegemist ja pakume Eesti loomaarstidele selleks koolitusi ning tuge. See on tunduvalt avardanud teadmist kopsupõletike epidemioloogiast meie karjades ning võimaldanud kiiresti tuvastada ravi vajavad vasikad. Kiire ja efektiivne ravi tagab vasikate tervenemise ja seeläbi väheneb haigustekitajate levik karjas.

Probleemi teadvustamine on andnud tõuke farmitingimuste parendamiseks ja vasikate tervist toetavate protseduuride rakendamiseks, mille tulemuseks on tervemad loomad.

Ühtse tervise kontekstis räägime põhjendatud ja väikemast antibiootikumide kasutamisest, mis seondub ka väiksema ravimresistentsuse tekkeriskiga. Viimane ei tunnista teatavasti inimeste- ja loomadevahelisi piire.

Tervem kari tähendab ka loomade paremat heaolu, pikemat karjaspüsimist ning sellega seoses loomapidamisega kaasnevat väiksemat keskkonnamõju, mis on olulised nii sektorile kui ühiskonnale laiemalt.

Mille üle Eestis või maailmas toimuvaga seoses täna kõige enam südant valutate?

Laiemas vaates teeb muret Ukrainas toimuv sõda. On hoomamatu, mida ukrainlased on pidanud sõjaga seoses läbi elama, millised inimõiguste rikkumised, brutaalne vägivald ja ebakindlus on seda rahvast puudutanud. Need ohvrid, mida ka praegu sõjas olevad inimesed toovad oma kodumaa kaitseks, on meile hoomamatud. On kujuteldamatu, kuid paraku reaalne, et tänapäeval eksisteerib selline kurjus, mis ajendab isikliku ambitsiooni nimel haarama relvad ja segi paiskama ning hävitama süütute inimeste elusid.

Kohalikus vaates teeb mind kõige enam murelikuks meie sotsiaalsüsteemi alarahastatus, mis puudutab eelkõige erivajadustega inimeste ja vaimse tervise teenuseid.

Teatud sotsiaaltoetused on sellised, mis ei taga abi vajavate inimeste väärikat elatustaset. Sotsiaaltöötajate ja teiste spetsialistide nappus raskendab teenuste kättesaadavust. Lihtsustatult öeldes, Eestis suudab vähemalt rahuldavalt toime tulla perekond, kus on kaks palgasaajat. Kuid üksikvanemad, erivajadustega inimesed, nende hooldajad, üksi elavad pensionärid ja teised sarnases olukorras olevad inimesed peavad tihti toime tulema äärmiselt nappide vahenditega. Leian, et ühiskond peaks rohkem väärtustama ja toetama abi vajavaid inimesi.

Kuidas jõudsite teaduseni ja mis teid teaduse juures köidab?

Teaduse juurde jõudsin läbi juhuse. Töötasin pärast loomaarsti õpinguid Maaülikooli produktiivloomakliinikus arstina ja meilt paluti abi ühe teadusuuringu raames proovide kogumisel. Nii panustasin aasta jooksul sellesse projekti külastades enam kui 100 Eesti piimakarja, kogusin andmeid ja proove. Ühel hetkel selgus, et sellesse projekti soovitakse kaasata doktorant ja seda võimalust pakuti esmalt mulle. Kuigi kahtlused ja kõhklused olid suured eeskätt selles osas, kas saan hakkama, oli teema ise ja teadusmaailm minu jaoks väga põnev ja otsustasin pakkumise vastu võtta. Seda otsust ei ole pidanud kahetsema.

Teadlaseks olemise juurde käib eelkõige loomingulisus, hea praktiline tunnetus, rutiini ning mugavustunde puudumine. Kõik teadusprojektid saavad alguse ideest, mis peab toetama praktilist vajadust ning olema innovaatiline. Selliste ideede tekkimine eeldab laiapõhjaliste eelteadmiste olemasolu, sektori käekäigu, igapäevaelu ja selle vajaduste tunnetust, loomingulist mõtlemist ja sageli ka filosofeerimist ning unistamist.

Teadusmaailmas tehakse sinu valdkonnas midagi uut iga päev, infot tuleb juurde, mistõttu on sageli ka nii, et projektide taotlemise faasis kirjutatud projekt on projekti alguseks juba „vananenud“. Rääkimata siis olukorrast, kus viie aasta jooksul saaks ellu viia projekti täpselt sellisel kujul, nagu see sai planeeritud. Seega tuleb olla paindlik ja kohanemisvõimeline ning mitte kapselduda peas tekkinud mudelitesse.

Kuigi võiks arvata, et teaduses on kommunikatsioon valdavalt ühesuunaline – teadlane teab ja räägib - siis pigem võib öelda, et teaduses on keskne siiski dialoog, eeldades head suhtlemisoskust. Ühtki teadusprojekti ei saa taotleda ega teadusartiklit avaldada, kui ei ole läbinud nö kriitikatuld teiste, sageli sinu jaoks anonüümsete teadlaste poolt. Ka praktikud küsivad, miks see teema oluline on ja kuidas meid aitab; avalik sektor uurib, kuidas selle uue teadmise baasilt sektori või ühiskonna jaoks paremaid otsuseid vastu võtta.

Tänapäeval eeldab teadustöö tegemine hästi töötava, sageli mitmete erinevate erialade inimestest koosnevate töörühmade olemasolu, kes sageli töötavad ka erinevates teaduasutustes ja riikides. Sellise intellektuaalselt võimeka ja ambitsioonika meeskonna kokku saamine, töö koordineerimine ja motiveerimine eeldab projekti juhilt ka juhtimisvõimekust.

Teadusprojektide elluviimine ei ole kunagi lineaarne jada õnnestumistest, vaid telgitagustes on alati teatud tagasilööke. Seega peab teadlane olema hea stressitaluvusega, kindlalt kahe jalaga maapeal ning mõnikord ka hea psühholoog nii endale kui oma kaasteelistele. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teadlase töös on vajalik väga erinevate omaduste ja pädevuste pidev rakendamine, mis muudab selle töö väljakutsete rohkeks, aga ka põnevaks.

Teadustöö tulemus, mille üle olete eriti uhke?

Teadustöö koosneb paljudest „nurgakividest“ – esmalt projekti heakskiidust, mis annab võimaluse midagi tegema hakata, meeskonna kokkusaamisest, esimestest töövõitudest, artiklitest, esinemistest, tunnustustest. Aga umbes samapalju kui on töövõite, on ka suuremaid või väiksemaid tagasilööke. Elu on õpetanud, et minna tuleb sammhaaval ja tunnustada ning nautida kõiki edukalt läinud samme. Ebaõnnestumistest ei tasu heituda, neid tuleb analüüsida ning targemana edasi minna.

Seetõttu ei saa ma välja tuua ühtegi töövõitu, mis mind kuidagi eriliselt uhkeks oleks teinud. Kuna meeskonna noorimad liikmed, doktorandid, on kõige innukamad, aga samas enim haavatavad meeskonnaliikmed (arvan, et just napi kogemuse, samas ambitsioonikuse ja täiuseihaluse tõttu), siis nende juhendamist võtan alati kõige suurema väljakutse ja vastutusena. Iga nende edusamm, kas siis avaldatud artikkel, edukas esinemine või kaitstud doktoritöö, teeb mind eriliselt õnnelikuks. Igapäevases võtmes on nende rahulolu ja sära see, mille nägemine paneb mõtlema, et kõik on hästi ja liigume õiges suunas.

Mida te oma teadustöös veel korda sooviks saata?

Olen väga õnnelik inimene, sest võin öelda, et projekt, mida praegu täidan, on minu unistuste projekt.

Praktikuna nõustan veisekarju, kui neil on probleeme vasikate tervise või nakkushaigustega ja mind on alati häirinud, et mul jääb probleemi analüüsimisel mingi osa teadmist puudu. Ja mitte ainult minul, vaid tervel maailmal.

Ehk me teame vasikate hingamisteede haigusest tõenäoliselt vaid väikese fraktsiooni ja samas on meil täna uued tööriistad, millega antud teemat paremini uurida. Seega on minu projekti teadusideed tulnud reaalsest praktikast ja ma tean, et projektist saadud vastused aitavad ka mul endal tulevikus meie karjade heaks paremat tööd teha.

Nagu ikka teadustöös, tekib järgmise viie aasta jooksul seda projekti täites kindlasti uusi küsimusi. Seega loodan, et saan sellele teemale pühendada jätkuprojektidena veel suure osa oma tööelust.