Organismi normaalseks toimimiseks peavad rakud olema pidevalt hüdratiseeritud, st peame päevas jooma 1,5-2 l vett.

Aga millist vett? Valik on üsna lai: kraanivesi, pudelivesi, loodusvesi, looduslik mineraalvesi, põhjavesi, allikavesi, karboniseeritud vesi, leeliseline vesi, Perrier, S.Pellegrino jt. Peab ka meeles pidama, et WHO andmetel sureb igal aastal ca 0,5 miljonit inimest vee kaudu levivatesse haigustesse (düsenteeria, koolera, tüüfus, algloomadest põhjustatud äge kõhulahtisus jt).

Kraanivesi (tap water)

Kraanivett toodetakse kas looduslikust pinnaveest (Eestis Tallinnas ja Narvas) või põhjaveest. Mõlemal juhul peab kraanivesi vastama uuele EL joogivee direktiivi nõuetele. 2020. aasta lõpus võttis Euroopa Parlament vastu direktiivi olmevee kvaliteedi kohta (2020/2184), mida kõnekeeles nimetatakse joogivee direktiiviks. Uus direktiiv (https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32020L2184&from=EN) on varasemast (98/83/EL) oluliselt poliitilisem ja suunatud tarbijatele. Kvaliteediparameetritele seati üsna ambitsioonikad eesmärgid, lisandus täiendav riskihindamise kohustus jne.

Kraanivee maine on üldiselt kehvem olnud, kui vesi ise, eks sellele on kaasa aidanud ka pudelivee hästi organiseeritud reklaam. Kraanivee mineraloogiline koostis oleneb lähteveest. Eestis on paese aluspõhja tõttu valdavalt mõõdukalt kare kraanivesi, so keskmiselt 3-4 mg-ekv/l.

Väga olulised mineraalid vees on kaltsium (luustiku ja hammaste tugevuseks, päevane vajalik doos ca 1000 mg) ja magneesium (südame ja närvisüsteemi normaalseks toimimiseks, päevane vajalik doos ca 300 mg).