Tartu ülikooli teadlased: ohustatud linnuliikide mitmekesisust ei suuda asendada ka võõrliigid

Võõrliikide tulek ei kompenseeri liigirikkust, vahendab Linnuvaatleja portaal Tartu Ülikooli teadlaste järeldusi.

Inimesest mõjutatud globaalne linnukaubandus on oluliselt soodustanud liikide levikut. Ajakirjas Ecology Letters avaldatud Tartu Ülikooli teadlaste uuringust selgub, et võõrliikide levides väheneb linnustiku eripalgelisus üleilmselt, sest välja surevad pigem erilised liigid, lisanduvad aga sellised, kelle sarnaseid on juba olemas. Uuringu tulemusena saame tõdeda, et inimmõju vaesustab linnustiku mitmekesisust, mis omakorda võib suurendada ökosüsteemi haavatavust ning nõuda piirkonnapõhiselt kiireid ja tõhusaid looduskaitselisi otsuseid.

Inimene on sihilikult levitanud endale meelepäraseid liike, mida on ajaloos nimetatud koguni looduse rikastamiseks. Liike on erinevatesse piirkondadesse sisse toodud näiteks kahjuritõrjeks või kaubitsemiseks, aga ka küttimiseks (hanelisi). Inimese kaasabil on tuntud võõrliikideks kujunenud kodutuvi, koduvarblane, kuldnokk, kaeluspapagoi, maina-kuldnokk, faasan, mandariinpart, tulipart. Samas on piirkonniti looduslike lindude seas liike, kes on ohustatud, näiteks ruiklased, kellest Eestis elavad rooruik, rukkirääk, lauk, tait, täpik- ja väikehuik. Üldjuhul on suured ja aeglaselt sigivad linnud ohustatud suurema tõenäosusega.

Praeguseks on vaid üksikutelt saartel leitud linnuliikidest väljasurnud ligikaudu 8%, maismaal oluliselt vähem (0,002%). Kas on võimalik, et mandriliigid on saanud lihtsalt ajapikendust ning saartel elanud liigikaaslastega sama saatus ootab ka neid? Iga liigi väljasuremise eetilisele küsimusele on kirjeldatud suurte muutuste mõistmine oluline ökosüsteemide talitluste prognoosimiseks ja seeläbi inimeste heaolu tagamiseks.

Võõr- ja ohustatud liikide globaalset andmestikku analüüsides võrdlesid ökoloogia ja maateaduste instituudi teadlased linnustiku mitmekesisust üleilmselt. Analüüsimiseks koondati 8143 linnuliigi morfoloogilised mõõtmed (noka suurus ning jooksme, tiiva ja saba pikkus, kehakaal jmt), elukäigu tunnused (kurna suurus, kurnade arv aastas, haudevältus, eluiga, lennuvõimestumise iga, muna mass jmt) ning liigi fülogeneetiline ehk põlvnemise teave – kõik need tunnused iseloomustavad lisaks linnustiku taksonoomiale ka selle funktsionaalset ja fülogeneetilist mitmekesisust. Liikide väljasuremise tõenäosus määrati aga rahvusvahelise punase nimestiku järgi. Võõrliikide andmebaasile tuginedes määrati 802 võõrlinnuliigi esinemine 281-s maailma piirkonnas.

Selgus, et vaatamata võõrliikide lisandumisele langeb looduslike ohustatud liikide väljasurres kohalik liigirikkus 6%, mis keskmiselt tähendab ligikaudu 25 linnuliigi kadumist ühest piirkonnast. Lindude morfoloogiline mitmekesisus kahanes 2%, elukäigu mitmekesisus 1% ja fülogeneetiline mitmekesisus 4%. Trendid erinesid piirkonniti: Euroopas ja Okeaanias vähenes võõrliikide lisandudes liigirikkus vaid natuke ning erinevate elukäikude ja morfoloogiline mitmekesisus kohati isegi kasvas, kuid Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas oli mitmekesisuste kadu märkimisväärne.

Piirkondadevahelisi erinevusi selgitab just võõrliikide rohkus: kui Aafrika, Aasia ja Lõuna-Ameerika regioonidesse on keskmiselt lisandunud vastavalt 1, 4 ja 2 võõrlinnuliiki, siis Euroopa, Põhja-Ameerika ja Okeaania regioonidesse vastavalt 9, 4 ja 15 liiki. Sellele vaatamata aga kahanes Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas linnurikkus eeldatust suuremal määral ning Euroopas ja Okeaanias eeldatust vähemal määral, veidi vähem kahanes see Põhja-Ameerikas. Nimetatud piirkondades kahanes oodatust rohkem just morfoloogiline ja fülogeneetiline mitmekesisus.

Liigilise koosseisu muutus võib põhjustada linnustiku liigirikkuse vähenemise kogu maailmas, sest ohustatud liike on palju. Veelgi enam – linnustiku vaesumine ei ole juhuslik, vaid ebaproportsionaalselt sagedamini surevad välja liigid, kel on oma ökosüsteemis unikaalne roll ja kel on vähe lähedasi sugulasliike. Võõrliigid ökosüsteemi muutusi ei leevenda, sest suur osa võõrliikidest on kohaliku linnustikuga sarnased. Pigem tuleb võõrliikide levikut piirata ja kaitsta oma talitluselt ning fülogeneetiliselt unikaalseid kohalikke liike, kes tagavad linnukoosluste toimimise ja mitmekesisuse.

Oluline on teadusuuringust saadud teadmiste vaates silmas pidada, et ohustatud liikide kadumisel on maailma linnustikule olulisem mõju kui võõrliikide lisandumisel, sest liikide väljasuremine mõjutab kõiki mitmekesisuse näitajaid. Ohustatud liikide kadumine sealjuures ei vii mitte ainult ökoloogilise funktsionaalsuse vähenemiseni, vaid vähendab ka evolutsiooni võimalusi tulevikus sealsetele oludele sobivate uute liikide tekkimiseks. Sel aga on omakorda väga oluline, kuid paraku pikaajaline mõju meie planeedi ökosüsteemide stabiilsusele ja vastupidavusele.