JUULILEPPED 30 | Rein Ruutsoo: Vladimir Putin marssis Lennart Meri esinemise ajal demonstratiivselt saalist välja

Õigus oli ka neil, kes pidasid juulileppeid reetmiseks, kirjutab emeriitprofessor Rein Ruutsoo.

Kaks Eesti riikluse taastamises ja Europasse naasmises võtmerolliga sündmust võlgnevad palju soodsate asjaolude kokkulangemisele. Nii 1991. aasta augustis kui ka 1994. aasta juulis avanesid üsna lühikeseks vahemikuks ajaaknad, mis andsid Eestile võimaluse saada taas peremeheks omal maal. 1991. aasta 20. augustil suudeti loetud tundide jooksul langetada otsus, mis tõi Eesti taas maailmakaardile, kuid 1994. aastani, st veel kolm aastat pärast riikluse taastamist püüdis okupatsioonivägede jäänuk (umbes 6000–7000 Vene sõjaväelast) oma päev-päevalt aina vaenulikumaks muutuva omavolitsemisega meie suveräänsust tühistada.

Venemaa löögirusika ehk 144. diviisi tuumiku Eestis dislotseerumiseks polnud rahvusvahelise õiguse vaatenurgast vähimatki alust. Aga rahvusvahelisel õigusel pole Venemaal, kui tegu on väiksemate naabritega, ju kunagi kaalu olnud. Eesti riikluse vaatenurgast oli aga nii Kremli nõudmisel, et võõrvägede Eestis viibimine „seadustataks“, kui ka Eesti kategoorilisel nõudmisel, et maa võõrastest täielikuks puhastataks, päevselge sihiseade. 1939. aastal sõjalise šantaažiga peale sunnitud lepingud viisid Eesti riikliku iseseisvuse hävimiseni. „Ajutistest“ baasidest väljunud (kõiki lepinguid jalge alla tallates!) ja Eesti linnasüdamed sihikule võtnud Vene tankidel oli Eesti seadusliku valitsuse kukutamises keskne roll. Tänapäeval maksab ka Ukraina Kremliga sõlmitud lepingute usaldamise eest kõige verisemat hinda. Oma erilise ajalooga ükskõik milliseid kuritegusid õigustava Venemaaga mingite „ausate baasilepingute“ võimalikusse uskumine võrdunuks riikliku enesetapuga.