Toiduliidu juht Sirje Potisepp: suhkrumaks magusaisu ei vähenda

Eelmisel nädalal pälvis meediaveergudel laialdast tähelepanu järjekordne uuring, mis püüab väita, et Ühendkuningriigis kehtestatud suhkrumaks suutis tuua kaasa suure hüppe rahvatervise paranemise poole.

Väidetavalt tarbisid lapsed juba aasta pärast maksu kehtestamist poole vähem suhkrut, millest on järeldatud, et suhkrumaks on osutunud üliedukaks.

Kahjuks on tegu siiski väga vildaka käsitlusega ning keegi pole keegi vaevunud küsima, kas uuringu läbiviijate kokkuvõttes esitletud lihtne põhjus-tagajärg seos vastab ikka tõele või võis inimeste suhkrutarbimise vähenemisel olla ka muid põhjuseid.

Selliste uuringute toel püütakse sageli genereerida kõlavaid pealkirju, mis maksumuudatust ja sellega kaasnenud joogisektori konkurentsivõime vähenemist õigustaks. Ja maksu on vaja õigustada üha sagedamini – ülekaalulisuse ning muudest liigtarbimisest tingitud terviseprobleemide jätkuv kasv UK-s on tekitanud paratamatult küsimuse, mis siiski oli suhkrumaksu kehtestamise mõte ja mõju.

Limonaadi asemel ei osteta vett

Kuna Eestiski on ikka ja jälle arutatud suhkrumaksu kehtestamise ideed, kasutan siinkohal võimalust tausta pisut avada. Esiteks olgu öeldud, et ei ükski toidutootja ega teine suhkrumaksu vastane pole kunagi väitnud, et limonaadimaksu kehtestamine ei kahanda limonaadide tarbimist. Selle uurimiseks ja tõestamiseks ei ole vaja kulutada miljoneid. On ju siililegi selge, et kui hind muutub kallimaks, siis ostab tarbija vähem. Kuid see ei tähenda tingimata seda, et tarbija teeb alternatiivina tervislikumaid ostuotsuseid.

Inimene ei haara kalli limonaadi asemel letilt vett. Magusaisu käes vaevlev tarbija võtab ette jalutuskäigu magusariiuli juurde. Ta ei hakka aktiivsemalt liikuma, ei kujunda oma õhtusöögimenüüd või snäkitaldrikut tervislikumaks. Koormus tervishoiueelarvele ei vähene.

Suhkrutarbimine oli ammu languses

Seda kõike kinnitab ka UK kogemus. Kõnealuses uuringus viidatud suhkrutarbimise vähenemine ei olnud ootamatu trendimuutus pärast pikka tõusu. Ühendkuningriigi Riikliku Terviseameti andmetel on magustatud jookide tarbimine ja sellega käsikäes kogu suhkrutarbimine vähenenud erinevates vanuseklassides laste seas pidevalt juba alates 2008. aastast.

Kuus UK juhtivat joogitootjat viisid aastatel 2015-2018 läbi põhjaliku tooteportfelli uuenduse, et vähendada jookide suhkrusisaldust. Nende uuendatud koostisega toodete turule jõudmisega vähenes kõrge ja keskmise suhkrusisaldusega jookide müük poole võrra, samas kui madala suhkrusisaldusega ja suhkruvabade toodete müük kasvas 40% võrra.

Ka see jõuline muudatus vähendas järgnevatel aastatel märkimisväärselt suhkrutarbimist, millele aitas oluliselt kaasa suhkruvabade magusate jookide maksust vabastamine. Eestis kaalumisel olnud maksulahenduse puhul tulnuks aga maksu maksta isegi siis, kui tegu on suhkru- ja kalorivaba magusa joogiga.

Rasvuv rahvas

Vaatamata limonaadidest saadava suhkru vähenemisele ja maksu kehtestamisele ei ole Suurbritannia lastearstidel, südamekirurgidel, hambaarstidel ega ühelgi teisel tervishoiutöötajal elu siiski sugugi lihtsamaks läinud. Rasvunute osakaal Ühendkuningriigi kodanike seas on jätkuvalt kasvamas.

Kui vahemikus 2015-2016 oli rasvunud 22,7% brittidest, siis perioodil 2021-2022 juba 25,9%. Inimeste hulk, kes on rasvunud või ülekaalulised, on selles riigis üks suurimaid Euroopas – ligi 64%. Ka see näitaja pole suhkrumaksu kehtestamise järel langenud. OECD prognoosid näitavad, et ülekaalulisuse määr Suurbritannias suureneb kümne aasta jooksul veel 10%.

Silmas tasub pidada sedagi, et UK lähtekoht jookide suhkrusisalduse vähendamisel oli Eestiga võrreldes drastiliselt erinev. Suurbritannias on suhkrutalgute käigus vähendatud lisatud suhkrute kogust 100 ml kohta keskmiselt 15,5 grammilt 10,8 grammile – seda argumenti kasutavad maksupooldajad kõikjal maailmas väga suure saavutusena.

Eesti joogid ei ole suhkrurikkad

Meie joogitootjad ei vaja sellist „motiveerimist“ – Eestis on juba praegu karastusjookide keskmine lisatud suhkrute kogus 7,6 g/100 ml. Ja suhkru vähendamine jookides jätkub ka lähiaastatel. Sellele vaatamata soovivad suhkrumaksukuulutajad kostitada meie tarbijaid Euroopa kõige kõrgema suhkrumaksumääraga. Mida magusamaks siiski parandaks – kas tarbijate tervist või lihtsalt maksulaekumist?

Viimase peale paraku lootma jääda pole mõtet. UK kogemus tõestab muuhulgas seda, et suhkrumaksu tulemusel väheneb joogisektori konkurentsivõime. Ka Eesti joogitootjad pelgavad, et maksu kehtestamiseks vähenev käive konverteeruks töökohtade kaotuseks, millega kahaneks ka tööjõumaksude laekumine.

Arvestades veel lisaks neid miljoneid, mis maksu- ja tolliameti hinnangul kulub suhkrumaksu käivitamisele ja haldamisele, oleks riigi loodetud rahaline võit minimaalne. Ning selle raha eest lapitaks paraku ainult eelarveauke, mitte hambaauke või muid puudujääke tervishoius.

Suhkru asemel sihikule laiskus

Suhkrumaksust on kujunenud üle maailma justkui omamoodi usk, mille nimel võib vahendeid valimata langetada halbu otsuseid ning mille tagajärgede eest ei vastuta keegi. Einsteini üks kuulsamaid tsitaate ütleb, et hullumeelsus on korrata ühte ja sama asja ootuses saada erinevaid tulemusi. Enam kui 50 riiki on kehtestanud ühel või teisel kujul suhkrumaksu – kahjuks pole ükski neist riikidest saanud raporteerida ülekaalulisuse vähenemist või südame-veresoonkonnahaiguste leviku pidurdumist.

Ehk oleks mõistlik lõpetada nii raha kui energia kulutamine suhkrumaksu kasulikkuse tõestamisele (mida tänaseni pole suudetud saavutada) kallite teadusuuringute abil ning suunata see hoopis inimeste liikumise motiveerimisele ja toitumisalase teadlikkuse tõstmisele – näiteks nõustamistegevusele, mis on maailma dietoloogide hinnangul üks tõhusamaid viise võitluses ülekaalulisusega?

Toidumaksud pole seni end kusagil maailmas tõestanud. Pigem teevad need elu kallimaks ja kannatavad kõige rohkem need, kes elavad niigi kitsikuses. Küll aga tasuks kaaluda maksusoodustusi teatud toidugruppidele, mis on täisväärtusliku toitumise alustaladeks. Võimalusi on mitmeid. Mina väga loodan, et Eestist ei saa järjekordset halenaljakat näidet riigist, kus usuti, et suhkrumaks viib inimestelt magusaisu. Karastav lonks magusat jooki kulub aeg-ajalt kõigile marjaks ära – selle maksustamine ei tee kedagi tervemaks ega riiki rikkamaks.